Altea ja lähiriigid.

Teisipäev, 24. aprill.


Hommikusöök Finca Los Pinoses on kosutav. Klaas värskelt pressitud apelsinimahla, kohv piimaga, kerge juustuvalik ja mõned moosid saiakestele määrida. Kaks muna ka, minimaalselt keedetud. Rahvast on külalistemajas ilmselt vähe, oleme ainukesed kes laua ääres roogasid jahvatavad.


Ilm endiselt päikeseline, kuid veidi tuuline. Peamine missioon on sedakorda leida mingisugune liikur, millega maadmööda hiljem tagasi Eestisse liikuda. Teavet sellise ürituse kohta on meil napilt, niisiis pärime lahkelt pererahvalt veidi lisa. Hoidke silmad lahti ja liikuge mööda main roadi (mitte highway'd).


Mõeldud tehtud - liigume Gandia suunas ja hakkame ümbrust läbi kammima - lootuses leida mõnd korralikumat autoplatsi. Meil on õnne - juba poole tunni pärast jalutame pisikesel platsil, kus keelebarjääri tõttu kulub märkmik ja pastakas marjaks. Tähendame üles soovitud automargi ja õnn on meiega - aianurgas vedeleb vähesõitnud masin, mille ainsaks puuduseks näib olevat juhiistmest väljarippuvad poroloonitükid. Kõik muu peaks muy bueno olema, väidab paistes silmadega palmivalvur meile.


Moe pärast käivitame mootori ja teeme tarka nägu. Valvur teeb liigutusi nagu oleks tal suitsetamine käsil, sigaretti siiski sõrmede vahel ei näe. Pika taipamisega saan aru, et tubakat küsitakse hoopis meilt.


Laisa ja märkidekeeles kauplemise peale tuleb kohale ka omanik, lipsu ees ei ole, kuid pintsak siiski juba on. Rõõmsameelsena surub ta kätt ja jagab lahkelt visiitkaarte. Kaart on kena, disainiaastaks pakuks 1986 pluss miinus 3a. Auto hinna üle kaupleme ka, kõiki tegureid arvestades on see lõpuks siiski üle mõistuse kõrge.


Siia platsile meil enam asja ei ole, kuid mälusähvatused suitsulunija punkri lahtisest uksest paistvatest ülimäärdunud voodilinadest segavad argipäevamõtteid veel tükk aega.

N-340 (N-332) mööda edasi liikudes on väike vahepeatus Alteas. Maiustasime siin 5a. tagasi ülimaitsva pitsaga restoranis promenaadi ääres. Taaskord jääb mul märkamata agar politseinik, kes tipptunnis ristmikku reguleerib. Kus su silmad on, küsib ta märkide keeles. Laiutan käsi nagu iga teine roolikeeraja - õnneks on reguleerija ülihõivatud, seega ei ole tal aega idioodist turisti põhjalikumalt käsile võtta. Enda tööga saab ta sealjuures hakkama suurepäraselt, vehib ja vilistab nii et ei jõua õieti jälgidagi.

Kuna pool päeva on läbi (autopoodidega õnne siiski ei olnud), liigume mööda alternatiivteid ööbismispaika tagasi. Imekauneid kohti jääb teepeale. Tasapinnaelanikule on väikesedki mäed mõnusaks vahelduseks.

Xativa'st võtame ka kohaliku kõnekaardi. Vodafone' teenindajad ei taha taas inglise keelest mitte midagi kuulda. Suurrahvaste värk. .. Vaatame ka linnas veidi ringi, koht on tore ja hubane. Sooja sööki siiski leida ei õnnestu.

Teekond 24. aprill. ~215km.