Hallroheline esmaspäev.

Esmaspäev, 7. mai.

6.27 avanevad silmad kui iseenesest. Äratuskellal mingit shanssi heliseda ei ole.

7.30 avatakse esimene klaasitöökoda ja nõnda me läbi hommikuse tiheliikluse sinnapoole rühime. Silmad tuleb lahti hoida ja tähelepanu terav hoida, sest tavapärase autokaasi asemel kaunistab vaatevälja juhi ja pärisliikluse vahel küllalt kena mustriga klaasikillumäng, mille alumistest suurtematest ruutudest siiski üht-teist näha on.

Viperusteta jõuame klaasitöökotta. Inglise keelega on tuuga nagu alati. Kuid mis siin seletada, klaas on puru ja sellest saab aru ilma heebrea või mandariinikeelt tundmata. Tšehhid susistavad enda š, z ja ž tähti sama meisterlikult kui faanasihakatis meile autokaasi sihtides klassi näitas, ning õige pea kirjutatakse must-valgel paberile: TULGE KELL KOLM, KLAAS PEAKS SIIS EES OLEMA.

Nõndaks on meil taaskord Brno's aega parajaks teha mõne tunni jagu. Jätame enda sõidukiga ajutiselt jumalaga ning suundume bussipeatusesse parimaid liine otsima. Hommik esmaklassilises škoda trollis kesklinna poole loksudes on heldimapanev - nii tuttav trollihääl kui rikkalik valik erinevaid siniesmaspäevalisi näoilmeid tekitavad lootuskiire, et ehk saame klaasi siiski täna ette.

Transpordisüsteem Brno's on lihtne ja loogiline. Bussi, trammi ja trolli jaoks on sama pilet. Ostad vastavalt vajadusele 15, 45 või 90-minutilise pileti, lööd peale kuupäev-kellaja ja sõidad mis mühiseb. Trollid ja trammid on üldjoontes samad mis Tallinnas, ainult mitte nii roostes. Vana klassikat on ka, juba eelnevalt mainutud kandilised Škoda trollid kui ka seebikarpi meenutavad trammid.

Jätkub ka reid raamatupoodides. Aeg-ajalt Eesti fotoraamatuid sirvides mõtlen siit mikromättaotsast, kas kaasmaalastel on piisavalt loovust, julgust, ja kunstipärast mittemõistluslikkust produtseerida raamat, mida üks keskmine turist siit silmapilgutamata kaasa ostaks. Kui kaks noort loodusfototippu - Remo Savisaar ja Sven Začek välja arvata, kipub ülejäänud käega katsutav (=raamatud) valik lahjapoolne olema. Kolleegid Tšehhimaalt suudavad selles osas üllatada, nii ultraäärmusliku ekstravagantsuse kui maitsekate ja sisukate fotoraamatutega. Pirisen nagu kärbes sitahunnikuvines ümber fotoraamaturaamaturiiulite kaks tundi. Sealjuures satun taas lahtiolekuaegadele vahtima, ning tundub et 7.30 ärisid avada on ülelinnaline traditsioon.

Seljakott on mul vana ja present on siit sealt niidist lahti, kuid ühe fotoraamatu pressin sinna sisse ikka veel ära. Tunne on nagu kuldsel ajal sõjaväes - alati valvel ja raske seljakott seljas. Püüan avastada Brno's midagi pildistamisväärset. On see antud kontekst või miski muu (reisiväsimus), kuid kaamera asemel kipun kotist välja kraamima pigem lömmis jogurtit või  hauduma läinud saiakest kesk-Austria supermarketist.

Kell 10.30 saabub SMS: TULGE KELL 13.00 AUTOLE JÄRGI. Mis saab veel meeldivamat olla, kui truu liikur varem kätte saada, kui loota võis? Lepime veel kokku viimase tunni ringikolamist Brno tänavatel ning veerand üks koguneme reisi viimaseks viisakaks lõunasöögiks.

Hiina toitu pakkuv restoran on sisustatud aasiapäraselt raskelt. Meenub filmidest nähtud Pekingi peaväljaks rohke punase ja kuldsega. Ettekandja on viisakas ja räägib päris hästi inglise keelt. Kas on väljas jahe või midagi, kuid suitsu kimub ta toas administraatori leti ääres. Kliente ei ole just murdu ning meie tellimuse peale läheb lähedalasuvas köögis lahti äge säutsumine ja sagin. Pannipraginat ja nõudekõlinat rikastab vürtsikas toidulõhn.

Kõhud täis parkinud, võtame suuna klaasitöökotta. Tšehhid annavad kaks aastat garantiid ja lubavad maksta eurodes. Klaas kui uus ja diisel käivitud rõõmsalt turtsudes.

Esimene peatus tankla, edasi sammhaaval põhjapoole liduma. Viimane mulje Brno'st on kaarnatena ringituiskav politseipaar tsiklitel, kes riiakatena igal võimalusel seaduseeirajaod kimbutasid. Linn oli üldiselt hästi turvatud, nii jalgsipatrulle kui mehitatud liikureid oli märgata tihti.

Päev, õhtu, öö möödub tavarutiinis. Liikumist alustasime kl 14 päeval. Tankla, kaart, gps, tankla, toidupood, kaart, gps, tankla. Hirmujutud Poola ehitustöödest vastavad tõele - mitmed põhimaanteed on suletud ning selliset hulgast koppadest, teerullidest ja asfaldifreesidest ei oskaks unistada ka kõige kirglikum teedeehitaja. Väsimus on suur ja tuli takus, seega vaidlemisele ja ärplemisele suurt aega ei kulutata.

Öösel liikuvad veoautokolonnid on nähtus omaette. Ei ole see hiigeltranspordisüsteem erinev igast teisest suurest süsteemiks - niipalju kui on inimesi, on ka töövõtteid. Kell kaks öösel kihutab meist asulas sees mööda tühilastiga veokas, kiiruseks määrame silmajärgi 110. Natuke tundub see loogikavastane, kuna piiraja peaks olema 90kmh peal. Hiljem püüame perutaja maanteel kinni - tõepoolest, kiirus on täpselt sada kümme kilomeetrit tunnis. Sammu me selle sügisese põdrapulliga pidada ei suuda, kuid poole tunni pärast on tulihänd siiski maantee ääres vaguraks tehtud ning täpsemate asjaoludega tegelesid edasi vastavad võimuorganid.

Kell neli öösel hakkavad eessõitva treileri punased tuled imelikke ringikesi teha. Pöörame esimesest bensujaamast sisse, viimane aeg tunnike sõba silmale lasta.