Marineland ja Itaalia.

Neljapäev, 3. mai

Täna on üks ja konkreetne eesmärk - külastada Marinelandi teemaparki. Nicé vahetus läheduses, väikelinnas nimega Antibes. Asustustihedus kogu alal on küll selline, et kui viitasid asula piiridel ei oleks, siis oleks raske vahet teha - üks suur küla kõik.

Marineland on tohutu kommertspark ja turistilõks. Sissepääs on ülikallis, hot dog (närakas saiake kuumas vees soojendatud vorstikesega) maksab viis eurot jne. Kompleks koosneb tegelikuks neljast osast - Farmland, Golfland, Aqualand ja Marineland. Viimane on siis mereteemaline, ehk siis loomad-linnud-kalad üle maakera on kokku toodud.

Atraktsioon nr. 1, millega Marineland kuulsust kogub, on vaalashow. Delfiinishow on pea et igas analoogses (nt Barcelona, Valencia), vaalu aga naljalt leida ei ole. Täpselt kell 15.00 ongi kogu mass showd kaemas - kõik käib kenasti kampaaniakorras, nagu läänemaailmale kohane. Programm viiakse läbi meisterlikult, treeneritel on näod päevitunud ja naerused, valjuhääldajad röögivad üle mõistuse ja publik lärmab kogu meluga rõõmsalt kaasa.

Pakutakse ka muud meelelahutust - näiteks privaatsessiooni delfiinidega - nii lastele kui täiskasvanuile. Seda juhust kasutame meiegi - saame hiljem teada, et delfiinid on tehtud kummist :)

Akvaariumite osa on kahjuks suletud - see valmistas tõelise pettumuse, kuna minule on see põhiline atraktsioon - saaks mõne kena kaadri või midagi. Üks veealune klaastunnel siiski on, haidega ja puha. Probleem on taas selles, et see on puupüsti rahvast täis ja saba lookleb sisekäigu ees nagu vihmauss kevadises poriloigus. Rohkem õnne on vahetult enne vaalashow algust, kui sinine tunnel on lage kui peoga pühitud.

Väljapanekutest oli veel tiik raidega, väike arktikamaja, papagoipark, jääkarud, lugematul hulgal toitlustusasutusi, automaadid okseleajava lahustuva kohviga, ja ikka nõnda edasi. Pealelõunaks on kogu park ära lagastatud, poodide ees on ümberaetud popcornikuhjad, põõsastes pissivad miniatuursed prantsuse tulevikulootused kes peldikusse ei viitsinud minna ning kagu-Aasia ja Aafrika olemusega olendid otsivad välja korralikud harjad ja kühvlid.

Hilise lõunasöögi leiame mõni kvartal eemal mere äärest. Taaskord majandab äri perefirma (nagu Salon'is), inglise keelt räägib üks inimene ja kõik tunnevad siirast huvi, kas me oleme toitudega rahul. Pastat menüüs ei ole, ometi ilmub see meie ette kui võluväel kümne minuto jooksul. Kartulitele pannil sedakorda liiga tehtud ei ole, ka lihatükk on suur ja kõhtutäitev. Salatid on absoluutselt esmaklassilised nagu Prantsusmaal tavaks. Kohv (keskpärane) joodud, asume teele Itaalia suunas.

Monaco ja San Remo vaheline ala on vaheldusrikas. Tunnel-sild-tunnel-sild-tunnel... kümnete kilomeetrite kaupa. Nicé'st lahkudes põristab vasakult reast mööda lamborghini - paras lisand kogu piirkonna luksusesupile.

Kiirteel on piiriületus tajumatu. Üks silt ühelpool silda, teine teisel pool - Welcome to Italy. Roheline ja ilus on kõik, kuldses õhtuvalguses. Öömaja leiame Piacenzas, vastu võtab meid härrasmees kaheksakümnendates - inglise keelt ei räägi, kuid suhtleb hästi. Hotell on kolme tärniga, kuid ajaloolise hõnguga. Vannitoas puudub plaat või kaks, ruumi kõrgus on kolme meetri lähedal. Kuid külmkapp on toanurgas ja peale saad tõmmata ehtsa suleteki.

Telekas + pult on absoluutselt igas hotellipugerikus - isegi seal, kus dush ja wc koridoris asuvad. Üldse ei pea lugu sellisest meelelahutusest - millal jõuab igasse tuppa korralik arvuti koos kiire internetiga?.. Inerts võib võtta aastaid, kui mitte aastakümneid. Samas võib tegu olla lihtsalt maitseküsimusega.

Teekond Prantsusmaal, veidi üle 1100km (kliki kaardil - suurendab).