Idarannik.

Pühapäev, 29. aprill.

Hommikusöök Finca Los Pinos'es. Söögilaud on rikkalik nagu ikka, lisaks tavapärasele pakutakse korralikku singivalikut. Söö või seitse ampsu tagavaraks. Kohv on maitsev ja hommik on busy - eile saabus kaks uut reisiseltskonda. Nõud kõlisevad köögis, kohviaroom kõditab nina - jahe ilm jääb pea et tähele panemata.

Järgmiseks nädalaks on meil liikuriks küllalt miniatuurne masin - väike Suzuki maastur. 4 inimest + kõigi reisipagas sinna paigutada tundub olevat üksjagu keeruline, seega valmistame end ette mõningateks ebamugavusteks.

Head-aega lahketele võõrustajatele Apelsinisalus ning järjekordne maanteeneelamine võib alata. Gandiast Gironani on u 560km, seega rahulikus tempos paras päev sõita. Valime taas maanteeks N-332/340, mitte AP-7 (maksuline), lihtsalt et rohkem näha ja rahulikumalt liigelda.

Nädala jagu reisil olnuna ei ole meil siiani õnnestunud leida korralikku kohta, kus lõunat süüa. Mitmelgi korral ei ole me küll piisavalt energiliselt seda otsinud, samas on oma osa ka argipäeva ajajaotusel ja muudel asukohast tulenevatel eripäradel. Tühi kõht annab send siiski tunda nagu ikka, ning Peniscolas esimeses suvalises baaris hakkame toitu kauplema. Inglise keelt räägib üks kohalik ehkitaja, ning mõne hetke pärast on meil laual korralik veiseliha ja korralik kanapraad. Ka salat on maitsev, niisiis on järgmised kolmsada kilomeetrit taas mureta.

Girona lähistel leiame öömaja kilomeetrit kümme enne lennuvälja. Riudarenes on kohakese nimeks ja ühetärniline hostel on esimene siiani, mis ka korraliku kiirusega inetnetti pakub. Õhtul hulgume veidi veel mägedes lootuses häid loojanguvärve tabada, kuid mitte just eriti suure eduga. Esmakordselt saame puhkama kümne paiku õhtul, tavaliselt kippus see aeg olema palju hilisem.