Kui laupäeval veel midagi ühes tavalises Euroopa linnas toimub, siis pühapäeval ilmselgelt mitte. Aeg liigub meie jaoks rahulikult kui Kuubal ja laiskadena rändame nohisedes Brno linnas.
Meeldiva üllatuse pakub korralik valik raamatupoode, mis on avatud juba 8.30 hommikul. Pikast unest vist tšehhid lugu ei pea. Enamus päevast möödubki raamaturiiulite vahel hulkudes. Püüan aru saada, missuguseid fotoraamatuid (Tšehhi autoritelt) on saada.
Lõunaks on kõigil kõhud tühjad, ja murekorstsegi on kõikjal piisavalt -ei ole ju veel klaasisaaga lahendatud mitte. Täis kõht silub mõned neist siiski siledaks - võtame ka napsi ka toostiks on mõistagi "Elagu Faasan". Hiljem arutleme pikalt laialt selle üle, mitu sekundit vaene elukas selles maailmas viibis, peale sellist laksu vastu 110kmh liikuvat autot. Leiame, et ju ta ikka enne manalamees oli, kui kaarega maapeale kõdunema langes.
Lõunasöögiga jääme üldjoontes rahule, pargime kere nii täis, et vaata vitsad peale. Õlu on ootustepäraselt odav, baaris isegi odavam kui tavaline klaaspudelis vesi. Pannkookidele on rohkelt purgivahukoort peale pritsitud, lisaks natuke veel-rohkem-igavestisäilivat shokolaadimöksi. Pannkoogid ise on väga head, kuid nõudepesijad peavad sedakorda küllalt vahukooreste taldrikutega leppima.
Edasi on päevatoiming uimane kui sügistel kärbestel - sorime veel mõnes huvitavas poekeses, kuid üsna varasel õhtutunnil vedeleme taas hotellitoas, mõrud nii nägudeid kui mõtteis.
Teadmatuse tõttu uurime ka alternatiivseid viise tagasi kodumaale jõudmiseks - pika higistamise peale peame siiski mõistlikuks oodata ära esmaspäev. Õhtu möödub taas netiavarustes sorides, leiame õige mitu kontakti klaasivahetuste kohta. Tšehhi keel kuluks marjaks, kuid tänavanimetuse toksib GPS-ssi ikka ühtemoodi nii kreeklane kui tsukts.
Hotell on iseloomult nõukogudeaega meenutav ja per-face arvestuses siiani üks soodsamaid (F1 oli siiski soodsam, kuid seal tuli mõneski mugavuses kompromisse teha). Akende eripäraks on nende mitteavanemine, hiljemal vaatlusel selgub siiski, et üks on veidi praokil, kuid sellises asendis seisnud ilmselt aastaid/kümneid. Töötajatel on koormus ilmselt küllalt suur, kahe päeva jooksul mis me kohapeal tolgendame, näeme täpselt samasid nägusid - millal nad küll puhkavad?
Õhtust aega kasutan jalutuskäiguks eilsesse bensiinijaama - väike tänuvõlg on vaja ära klaarida. Nimelt aitas sealne töötaja meil esmast selgust saada klaasitöökodade osas - kulutas selleks nii enda aega kui isiklikku telefoni.
Valik veini on riiulitel, mina: "Tahaks head Tšehhi veini osta ühe pudeli, on siin mõni?" Tibi vastu: "Miskit on, kas otsite odavamat või kallimat?" "Midagi, mis hea oleks, ega mina neid kohalikke ju ei tea". Tibi süveneb nii umbes 10-pudelisesse sortimenti ja soovitab lõpuks üht kindlat - vaid 1 artikkel on järgi.
Tea, kas mõni shokolaad ka siia juurde sobiks? Jaa, midagi ikka leiab, arvab töötaja ja kraamib välja korraliku shokolaadivaliku, mis olla parim valik veinilurri kõrvale. Võtan jäätise ka /ilm naa palav/ ja õiendan arve. Nüüd on nii, et vein ja shokolaad on sulle ja jäätis on mulle, teatan ma ja näen kurja vaeva, et raskelt liimitud jäätisepaber lahti saada. Tibi säutsub vastu: "Mina ei ole nõus, teil esiklaas läheb niigi hulka klotsi maksma". Jätan siis ukse taha, hulgused ja narkarid tulevad joovad ära, küsin vastu. Pika kauplemise peale on tibi siiski lahendusega nõus ja pääsen liikuma, enne kui äiksevihma sadama hakkab.
Ilmad on Brno's soojapoolsed, +20c ringis - õhk on raske ja suurte sõõmudega seda ninaga sisse vedades tuleb meelde heinaaeg juulikuus kodumaises Eestis.
Bensujaam suletakse kell seitse. Õhtul närime hotellitoas vorstijuppi ja Austriast ostetud jogurteid. Meeleolu teab mis ülev ei ole, järgmisest päevast loodame palju.
Järgmistes (kahes viimases) postitustes pilte ei ole.
No comments:
Post a Comment