Teisipäev, 8.mai.
Kell viis kakskümmend roiutame end üles ja starterivõti teeb taas harjumuspärase liigutuse. Oleme Suwalki lähedal, Leedu piirini on umbes 30 kilomeetrit.
Esimeses Leedu bensujaamas teeme vahepeatuse - kütet autole, kohvi reisijatele. Leedukad paistavad muusikast väga lugu pidavad, peldikus on lakke kruvitud kolmeribaline kõlar ja mahe bassiheli ning klaarid kõrged paitavad kõrva. Kui ülejäänud ruumi konditsioon samale standardile vastaks, kirjutaks sellest ilmselt õige varsti Lonely Planet - üliluksuslikud tualetid väikeriigis Leedus! Kahjuks on sinna veel tükk maad minna, prill-laud on poti küljest ära väänatud, põrand on räpane ja segisti logiseb nagu lõuna-Hispaania odavhotellides.
Ka kohviostmises on nüansse, mida meenutada. Palun kohvi piimaga ning mulle ulatatakse zetoon masina jaoks ning tops ja kaks suhkrutükki. Püüan tursunud silmade ja valutava peaga automaadi juures leiutada, missugust nuppu nüüd vajutada? Kusagilt kumab, et "Pieno" oleks nagu piimapakkidelt tuttav väljend. See läks täppi, masin valab mulle rõõmsa sirinaga kuuma vahust piima. Ootan tükk aega, kuid kohvi ei paista kusagilt.
Leti juures olukorda selgitades leiavad leedukad, et natuke peaks veel juurde maksma. Maksan rõõmuga veel kaks ja pool litti, neliteist tundi järjest autoroolis olemist ei ole teab mis hea baas tundmatus keeles õigusenõudmiseks. Vajutan nuppu Espresso - õnn on taas minuga, õige kange ja aromaatne kohv voolab topsipõhjas. Segan kohvi piimaga ning manustan järgijäänud kohvilonksu enne latte nautimist. Kümme kätekõverdust ja kükki - Tallinn ei ole enam kaugel.
Leedu-Läti piiripeal äratab lõuna-Euroopa numbriga haruldane automudel tähelepanu. Kraamine välja dokumendid ja ka autopaberid tuleb päevavalgele tirida. Tolliametnik tüdineb siniste silmaalustega eestlastest õige pea ja soovib head teed. Naudime hommikuselt värskelt loodust ja võrdleme iga saja kilomeetri tagant puude leherohelusastet.
Riia juures läheb sõitmine raskeks. Üle kolmesaja kilomeetri on veel minna. Eesti piiri ületades tuleb elu siiski veidi sisse tagasi - teed on õige tuttavad ja ka diskussioon elavneb nõiaväel, arutame kumb on parem, kas raske pohmell või pikalt magamataolek. Ega enesetunne kiita ei ole, viimased energiavarud tuleb suunata ohutule liiklemisele. Kaubamajakas Pärnus on väike peatus. Kui nüüd siia tualetti need Leedu kõlarid ka juurde saaks, võiks juba ajakirjanikud välja kutsuda - niivõrd puhas ja viisakas on olukord ruumides.
Sada kakskümmend kilomeetrit Tallinnani.
Kodu. 1560 kilomeetrit Brno'st ühe lauluga. Üleväsimus on nii suur, et uni ei tule mitte mingil juhul. Võililled on maapinnal võimust võtnud ja päkapikud on vahepeal paar sületäit ära lõhkunud. Aeglaselt kui tigu liigume mööda majapidamist. Uni on raske ja magus.
Statistikat ka. 2 lendu, 16 päeva, 8 riiki, ~6000km maanteel, pilte ~2000 jagu. Lõpp hea, kõik hea. Selline reis seekord :-)
Friday, May 11, 2012
Hallroheline esmaspäev.
Esmaspäev, 7. mai.
6.27 avanevad silmad kui iseenesest. Äratuskellal mingit shanssi heliseda ei ole.
7.30 avatakse esimene klaasitöökoda ja nõnda me läbi hommikuse tiheliikluse sinnapoole rühime. Silmad tuleb lahti hoida ja tähelepanu terav hoida, sest tavapärase autokaasi asemel kaunistab vaatevälja juhi ja pärisliikluse vahel küllalt kena mustriga klaasikillumäng, mille alumistest suurtematest ruutudest siiski üht-teist näha on.
Viperusteta jõuame klaasitöökotta. Inglise keelega on tuuga nagu alati. Kuid mis siin seletada, klaas on puru ja sellest saab aru ilma heebrea või mandariinikeelt tundmata. Tšehhid susistavad enda š, z ja ž tähti sama meisterlikult kui faanasihakatis meile autokaasi sihtides klassi näitas, ning õige pea kirjutatakse must-valgel paberile: TULGE KELL KOLM, KLAAS PEAKS SIIS EES OLEMA.
Nõndaks on meil taaskord Brno's aega parajaks teha mõne tunni jagu. Jätame enda sõidukiga ajutiselt jumalaga ning suundume bussipeatusesse parimaid liine otsima. Hommik esmaklassilises škoda trollis kesklinna poole loksudes on heldimapanev - nii tuttav trollihääl kui rikkalik valik erinevaid siniesmaspäevalisi näoilmeid tekitavad lootuskiire, et ehk saame klaasi siiski täna ette.
Transpordisüsteem Brno's on lihtne ja loogiline. Bussi, trammi ja trolli jaoks on sama pilet. Ostad vastavalt vajadusele 15, 45 või 90-minutilise pileti, lööd peale kuupäev-kellaja ja sõidad mis mühiseb. Trollid ja trammid on üldjoontes samad mis Tallinnas, ainult mitte nii roostes. Vana klassikat on ka, juba eelnevalt mainutud kandilised Škoda trollid kui ka seebikarpi meenutavad trammid.
Jätkub ka reid raamatupoodides. Aeg-ajalt Eesti fotoraamatuid sirvides mõtlen siit mikromättaotsast, kas kaasmaalastel on piisavalt loovust, julgust, ja kunstipärast mittemõistluslikkust produtseerida raamat, mida üks keskmine turist siit silmapilgutamata kaasa ostaks. Kui kaks noort loodusfototippu - Remo Savisaar ja Sven Začek välja arvata, kipub ülejäänud käega katsutav (=raamatud) valik lahjapoolne olema. Kolleegid Tšehhimaalt suudavad selles osas üllatada, nii ultraäärmusliku ekstravagantsuse kui maitsekate ja sisukate fotoraamatutega. Pirisen nagu kärbes sitahunnikuvines ümber fotoraamaturaamaturiiulite kaks tundi. Sealjuures satun taas lahtiolekuaegadele vahtima, ning tundub et 7.30 ärisid avada on ülelinnaline traditsioon.
Seljakott on mul vana ja present on siit sealt niidist lahti, kuid ühe fotoraamatu pressin sinna sisse ikka veel ära. Tunne on nagu kuldsel ajal sõjaväes - alati valvel ja raske seljakott seljas. Püüan avastada Brno's midagi pildistamisväärset. On see antud kontekst või miski muu (reisiväsimus), kuid kaamera asemel kipun kotist välja kraamima pigem lömmis jogurtit või hauduma läinud saiakest kesk-Austria supermarketist.
Kell 10.30 saabub SMS: TULGE KELL 13.00 AUTOLE JÄRGI. Mis saab veel meeldivamat olla, kui truu liikur varem kätte saada, kui loota võis? Lepime veel kokku viimase tunni ringikolamist Brno tänavatel ning veerand üks koguneme reisi viimaseks viisakaks lõunasöögiks.
Hiina toitu pakkuv restoran on sisustatud aasiapäraselt raskelt. Meenub filmidest nähtud Pekingi peaväljaks rohke punase ja kuldsega. Ettekandja on viisakas ja räägib päris hästi inglise keelt. Kas on väljas jahe või midagi, kuid suitsu kimub ta toas administraatori leti ääres. Kliente ei ole just murdu ning meie tellimuse peale läheb lähedalasuvas köögis lahti äge säutsumine ja sagin. Pannipraginat ja nõudekõlinat rikastab vürtsikas toidulõhn.
Kõhud täis parkinud, võtame suuna klaasitöökotta. Tšehhid annavad kaks aastat garantiid ja lubavad maksta eurodes. Klaas kui uus ja diisel käivitud rõõmsalt turtsudes.
Esimene peatus tankla, edasi sammhaaval põhjapoole liduma. Viimane mulje Brno'st on kaarnatena ringituiskav politseipaar tsiklitel, kes riiakatena igal võimalusel seaduseeirajaod kimbutasid. Linn oli üldiselt hästi turvatud, nii jalgsipatrulle kui mehitatud liikureid oli märgata tihti.
Päev, õhtu, öö möödub tavarutiinis. Liikumist alustasime kl 14 päeval. Tankla, kaart, gps, tankla, toidupood, kaart, gps, tankla. Hirmujutud Poola ehitustöödest vastavad tõele - mitmed põhimaanteed on suletud ning selliset hulgast koppadest, teerullidest ja asfaldifreesidest ei oskaks unistada ka kõige kirglikum teedeehitaja. Väsimus on suur ja tuli takus, seega vaidlemisele ja ärplemisele suurt aega ei kulutata.
Öösel liikuvad veoautokolonnid on nähtus omaette. Ei ole see hiigeltranspordisüsteem erinev igast teisest suurest süsteemiks - niipalju kui on inimesi, on ka töövõtteid. Kell kaks öösel kihutab meist asulas sees mööda tühilastiga veokas, kiiruseks määrame silmajärgi 110. Natuke tundub see loogikavastane, kuna piiraja peaks olema 90kmh peal. Hiljem püüame perutaja maanteel kinni - tõepoolest, kiirus on täpselt sada kümme kilomeetrit tunnis. Sammu me selle sügisese põdrapulliga pidada ei suuda, kuid poole tunni pärast on tulihänd siiski maantee ääres vaguraks tehtud ning täpsemate asjaoludega tegelesid edasi vastavad võimuorganid.
Kell neli öösel hakkavad eessõitva treileri punased tuled imelikke ringikesi teha. Pöörame esimesest bensujaamast sisse, viimane aeg tunnike sõba silmale lasta.
6.27 avanevad silmad kui iseenesest. Äratuskellal mingit shanssi heliseda ei ole.
7.30 avatakse esimene klaasitöökoda ja nõnda me läbi hommikuse tiheliikluse sinnapoole rühime. Silmad tuleb lahti hoida ja tähelepanu terav hoida, sest tavapärase autokaasi asemel kaunistab vaatevälja juhi ja pärisliikluse vahel küllalt kena mustriga klaasikillumäng, mille alumistest suurtematest ruutudest siiski üht-teist näha on.
Viperusteta jõuame klaasitöökotta. Inglise keelega on tuuga nagu alati. Kuid mis siin seletada, klaas on puru ja sellest saab aru ilma heebrea või mandariinikeelt tundmata. Tšehhid susistavad enda š, z ja ž tähti sama meisterlikult kui faanasihakatis meile autokaasi sihtides klassi näitas, ning õige pea kirjutatakse must-valgel paberile: TULGE KELL KOLM, KLAAS PEAKS SIIS EES OLEMA.
Nõndaks on meil taaskord Brno's aega parajaks teha mõne tunni jagu. Jätame enda sõidukiga ajutiselt jumalaga ning suundume bussipeatusesse parimaid liine otsima. Hommik esmaklassilises škoda trollis kesklinna poole loksudes on heldimapanev - nii tuttav trollihääl kui rikkalik valik erinevaid siniesmaspäevalisi näoilmeid tekitavad lootuskiire, et ehk saame klaasi siiski täna ette.
Transpordisüsteem Brno's on lihtne ja loogiline. Bussi, trammi ja trolli jaoks on sama pilet. Ostad vastavalt vajadusele 15, 45 või 90-minutilise pileti, lööd peale kuupäev-kellaja ja sõidad mis mühiseb. Trollid ja trammid on üldjoontes samad mis Tallinnas, ainult mitte nii roostes. Vana klassikat on ka, juba eelnevalt mainutud kandilised Škoda trollid kui ka seebikarpi meenutavad trammid.
Jätkub ka reid raamatupoodides. Aeg-ajalt Eesti fotoraamatuid sirvides mõtlen siit mikromättaotsast, kas kaasmaalastel on piisavalt loovust, julgust, ja kunstipärast mittemõistluslikkust produtseerida raamat, mida üks keskmine turist siit silmapilgutamata kaasa ostaks. Kui kaks noort loodusfototippu - Remo Savisaar ja Sven Začek välja arvata, kipub ülejäänud käega katsutav (=raamatud) valik lahjapoolne olema. Kolleegid Tšehhimaalt suudavad selles osas üllatada, nii ultraäärmusliku ekstravagantsuse kui maitsekate ja sisukate fotoraamatutega. Pirisen nagu kärbes sitahunnikuvines ümber fotoraamaturaamaturiiulite kaks tundi. Sealjuures satun taas lahtiolekuaegadele vahtima, ning tundub et 7.30 ärisid avada on ülelinnaline traditsioon.
Seljakott on mul vana ja present on siit sealt niidist lahti, kuid ühe fotoraamatu pressin sinna sisse ikka veel ära. Tunne on nagu kuldsel ajal sõjaväes - alati valvel ja raske seljakott seljas. Püüan avastada Brno's midagi pildistamisväärset. On see antud kontekst või miski muu (reisiväsimus), kuid kaamera asemel kipun kotist välja kraamima pigem lömmis jogurtit või hauduma läinud saiakest kesk-Austria supermarketist.
Kell 10.30 saabub SMS: TULGE KELL 13.00 AUTOLE JÄRGI. Mis saab veel meeldivamat olla, kui truu liikur varem kätte saada, kui loota võis? Lepime veel kokku viimase tunni ringikolamist Brno tänavatel ning veerand üks koguneme reisi viimaseks viisakaks lõunasöögiks.
Hiina toitu pakkuv restoran on sisustatud aasiapäraselt raskelt. Meenub filmidest nähtud Pekingi peaväljaks rohke punase ja kuldsega. Ettekandja on viisakas ja räägib päris hästi inglise keelt. Kas on väljas jahe või midagi, kuid suitsu kimub ta toas administraatori leti ääres. Kliente ei ole just murdu ning meie tellimuse peale läheb lähedalasuvas köögis lahti äge säutsumine ja sagin. Pannipraginat ja nõudekõlinat rikastab vürtsikas toidulõhn.
Kõhud täis parkinud, võtame suuna klaasitöökotta. Tšehhid annavad kaks aastat garantiid ja lubavad maksta eurodes. Klaas kui uus ja diisel käivitud rõõmsalt turtsudes.
Esimene peatus tankla, edasi sammhaaval põhjapoole liduma. Viimane mulje Brno'st on kaarnatena ringituiskav politseipaar tsiklitel, kes riiakatena igal võimalusel seaduseeirajaod kimbutasid. Linn oli üldiselt hästi turvatud, nii jalgsipatrulle kui mehitatud liikureid oli märgata tihti.
Päev, õhtu, öö möödub tavarutiinis. Liikumist alustasime kl 14 päeval. Tankla, kaart, gps, tankla, toidupood, kaart, gps, tankla. Hirmujutud Poola ehitustöödest vastavad tõele - mitmed põhimaanteed on suletud ning selliset hulgast koppadest, teerullidest ja asfaldifreesidest ei oskaks unistada ka kõige kirglikum teedeehitaja. Väsimus on suur ja tuli takus, seega vaidlemisele ja ärplemisele suurt aega ei kulutata.
Öösel liikuvad veoautokolonnid on nähtus omaette. Ei ole see hiigeltranspordisüsteem erinev igast teisest suurest süsteemiks - niipalju kui on inimesi, on ka töövõtteid. Kell kaks öösel kihutab meist asulas sees mööda tühilastiga veokas, kiiruseks määrame silmajärgi 110. Natuke tundub see loogikavastane, kuna piiraja peaks olema 90kmh peal. Hiljem püüame perutaja maanteel kinni - tõepoolest, kiirus on täpselt sada kümme kilomeetrit tunnis. Sammu me selle sügisese põdrapulliga pidada ei suuda, kuid poole tunni pärast on tulihänd siiski maantee ääres vaguraks tehtud ning täpsemate asjaoludega tegelesid edasi vastavad võimuorganid.
Kell neli öösel hakkavad eessõitva treileri punased tuled imelikke ringikesi teha. Pöörame esimesest bensujaamast sisse, viimane aeg tunnike sõba silmale lasta.
Brno avarustes.
Pühapäev, 6.mai
Kui laupäeval veel midagi ühes tavalises Euroopa linnas toimub, siis pühapäeval ilmselgelt mitte. Aeg liigub meie jaoks rahulikult kui Kuubal ja laiskadena rändame nohisedes Brno linnas.
Meeldiva üllatuse pakub korralik valik raamatupoode, mis on avatud juba 8.30 hommikul. Pikast unest vist tšehhid lugu ei pea. Enamus päevast möödubki raamaturiiulite vahel hulkudes. Püüan aru saada, missuguseid fotoraamatuid (Tšehhi autoritelt) on saada.
Lõunaks on kõigil kõhud tühjad, ja murekorstsegi on kõikjal piisavalt -ei ole ju veel klaasisaaga lahendatud mitte. Täis kõht silub mõned neist siiski siledaks - võtame ka napsi ka toostiks on mõistagi "Elagu Faasan". Hiljem arutleme pikalt laialt selle üle, mitu sekundit vaene elukas selles maailmas viibis, peale sellist laksu vastu 110kmh liikuvat autot. Leiame, et ju ta ikka enne manalamees oli, kui kaarega maapeale kõdunema langes.
Lõunasöögiga jääme üldjoontes rahule, pargime kere nii täis, et vaata vitsad peale. Õlu on ootustepäraselt odav, baaris isegi odavam kui tavaline klaaspudelis vesi. Pannkookidele on rohkelt purgivahukoort peale pritsitud, lisaks natuke veel-rohkem-igavestisäilivat shokolaadimöksi. Pannkoogid ise on väga head, kuid nõudepesijad peavad sedakorda küllalt vahukooreste taldrikutega leppima.
Edasi on päevatoiming uimane kui sügistel kärbestel - sorime veel mõnes huvitavas poekeses, kuid üsna varasel õhtutunnil vedeleme taas hotellitoas, mõrud nii nägudeid kui mõtteis.
Teadmatuse tõttu uurime ka alternatiivseid viise tagasi kodumaale jõudmiseks - pika higistamise peale peame siiski mõistlikuks oodata ära esmaspäev. Õhtu möödub taas netiavarustes sorides, leiame õige mitu kontakti klaasivahetuste kohta. Tšehhi keel kuluks marjaks, kuid tänavanimetuse toksib GPS-ssi ikka ühtemoodi nii kreeklane kui tsukts.
Hotell on iseloomult nõukogudeaega meenutav ja per-face arvestuses siiani üks soodsamaid (F1 oli siiski soodsam, kuid seal tuli mõneski mugavuses kompromisse teha). Akende eripäraks on nende mitteavanemine, hiljemal vaatlusel selgub siiski, et üks on veidi praokil, kuid sellises asendis seisnud ilmselt aastaid/kümneid. Töötajatel on koormus ilmselt küllalt suur, kahe päeva jooksul mis me kohapeal tolgendame, näeme täpselt samasid nägusid - millal nad küll puhkavad?
Õhtust aega kasutan jalutuskäiguks eilsesse bensiinijaama - väike tänuvõlg on vaja ära klaarida. Nimelt aitas sealne töötaja meil esmast selgust saada klaasitöökodade osas - kulutas selleks nii enda aega kui isiklikku telefoni.
Valik veini on riiulitel, mina: "Tahaks head Tšehhi veini osta ühe pudeli, on siin mõni?" Tibi vastu: "Miskit on, kas otsite odavamat või kallimat?" "Midagi, mis hea oleks, ega mina neid kohalikke ju ei tea". Tibi süveneb nii umbes 10-pudelisesse sortimenti ja soovitab lõpuks üht kindlat - vaid 1 artikkel on järgi.
Tea, kas mõni shokolaad ka siia juurde sobiks? Jaa, midagi ikka leiab, arvab töötaja ja kraamib välja korraliku shokolaadivaliku, mis olla parim valik veinilurri kõrvale. Võtan jäätise ka /ilm naa palav/ ja õiendan arve. Nüüd on nii, et vein ja shokolaad on sulle ja jäätis on mulle, teatan ma ja näen kurja vaeva, et raskelt liimitud jäätisepaber lahti saada. Tibi säutsub vastu: "Mina ei ole nõus, teil esiklaas läheb niigi hulka klotsi maksma". Jätan siis ukse taha, hulgused ja narkarid tulevad joovad ära, küsin vastu. Pika kauplemise peale on tibi siiski lahendusega nõus ja pääsen liikuma, enne kui äiksevihma sadama hakkab.
Ilmad on Brno's soojapoolsed, +20c ringis - õhk on raske ja suurte sõõmudega seda ninaga sisse vedades tuleb meelde heinaaeg juulikuus kodumaises Eestis.
Bensujaam suletakse kell seitse. Õhtul närime hotellitoas vorstijuppi ja Austriast ostetud jogurteid. Meeleolu teab mis ülev ei ole, järgmisest päevast loodame palju.
Järgmistes (kahes viimases) postitustes pilte ei ole.
Kui laupäeval veel midagi ühes tavalises Euroopa linnas toimub, siis pühapäeval ilmselgelt mitte. Aeg liigub meie jaoks rahulikult kui Kuubal ja laiskadena rändame nohisedes Brno linnas.
Meeldiva üllatuse pakub korralik valik raamatupoode, mis on avatud juba 8.30 hommikul. Pikast unest vist tšehhid lugu ei pea. Enamus päevast möödubki raamaturiiulite vahel hulkudes. Püüan aru saada, missuguseid fotoraamatuid (Tšehhi autoritelt) on saada.
Lõunaks on kõigil kõhud tühjad, ja murekorstsegi on kõikjal piisavalt -ei ole ju veel klaasisaaga lahendatud mitte. Täis kõht silub mõned neist siiski siledaks - võtame ka napsi ka toostiks on mõistagi "Elagu Faasan". Hiljem arutleme pikalt laialt selle üle, mitu sekundit vaene elukas selles maailmas viibis, peale sellist laksu vastu 110kmh liikuvat autot. Leiame, et ju ta ikka enne manalamees oli, kui kaarega maapeale kõdunema langes.
Lõunasöögiga jääme üldjoontes rahule, pargime kere nii täis, et vaata vitsad peale. Õlu on ootustepäraselt odav, baaris isegi odavam kui tavaline klaaspudelis vesi. Pannkookidele on rohkelt purgivahukoort peale pritsitud, lisaks natuke veel-rohkem-igavestisäilivat shokolaadimöksi. Pannkoogid ise on väga head, kuid nõudepesijad peavad sedakorda küllalt vahukooreste taldrikutega leppima.
Edasi on päevatoiming uimane kui sügistel kärbestel - sorime veel mõnes huvitavas poekeses, kuid üsna varasel õhtutunnil vedeleme taas hotellitoas, mõrud nii nägudeid kui mõtteis.
Teadmatuse tõttu uurime ka alternatiivseid viise tagasi kodumaale jõudmiseks - pika higistamise peale peame siiski mõistlikuks oodata ära esmaspäev. Õhtu möödub taas netiavarustes sorides, leiame õige mitu kontakti klaasivahetuste kohta. Tšehhi keel kuluks marjaks, kuid tänavanimetuse toksib GPS-ssi ikka ühtemoodi nii kreeklane kui tsukts.
Hotell on iseloomult nõukogudeaega meenutav ja per-face arvestuses siiani üks soodsamaid (F1 oli siiski soodsam, kuid seal tuli mõneski mugavuses kompromisse teha). Akende eripäraks on nende mitteavanemine, hiljemal vaatlusel selgub siiski, et üks on veidi praokil, kuid sellises asendis seisnud ilmselt aastaid/kümneid. Töötajatel on koormus ilmselt küllalt suur, kahe päeva jooksul mis me kohapeal tolgendame, näeme täpselt samasid nägusid - millal nad küll puhkavad?
Õhtust aega kasutan jalutuskäiguks eilsesse bensiinijaama - väike tänuvõlg on vaja ära klaarida. Nimelt aitas sealne töötaja meil esmast selgust saada klaasitöökodade osas - kulutas selleks nii enda aega kui isiklikku telefoni.
Valik veini on riiulitel, mina: "Tahaks head Tšehhi veini osta ühe pudeli, on siin mõni?" Tibi vastu: "Miskit on, kas otsite odavamat või kallimat?" "Midagi, mis hea oleks, ega mina neid kohalikke ju ei tea". Tibi süveneb nii umbes 10-pudelisesse sortimenti ja soovitab lõpuks üht kindlat - vaid 1 artikkel on järgi.
Tea, kas mõni shokolaad ka siia juurde sobiks? Jaa, midagi ikka leiab, arvab töötaja ja kraamib välja korraliku shokolaadivaliku, mis olla parim valik veinilurri kõrvale. Võtan jäätise ka /ilm naa palav/ ja õiendan arve. Nüüd on nii, et vein ja shokolaad on sulle ja jäätis on mulle, teatan ma ja näen kurja vaeva, et raskelt liimitud jäätisepaber lahti saada. Tibi säutsub vastu: "Mina ei ole nõus, teil esiklaas läheb niigi hulka klotsi maksma". Jätan siis ukse taha, hulgused ja narkarid tulevad joovad ära, küsin vastu. Pika kauplemise peale on tibi siiski lahendusega nõus ja pääsen liikuma, enne kui äiksevihma sadama hakkab.
Ilmad on Brno's soojapoolsed, +20c ringis - õhk on raske ja suurte sõõmudega seda ninaga sisse vedades tuleb meelde heinaaeg juulikuus kodumaises Eestis.
Bensujaam suletakse kell seitse. Õhtul närime hotellitoas vorstijuppi ja Austriast ostetud jogurteid. Meeleolu teab mis ülev ei ole, järgmisest päevast loodame palju.
Järgmistes (kahes viimases) postitustes pilte ei ole.
Täpne lendur
Laupäev, 5.mai.
Hommikusöök automaathotellis on kasin nagu ikka, menüü on vaat et äravahetamiseni sarnane Etap Hotelli ja F1-ga: plastikusse pakitud moos, mõni juustuviil ja mikropasteedid. Siiski saab kohviautomaadist teed, kohvi ja kakaod piiramatus koguses. Hädapärane nälg kustutatud, surume end koos asjadega minimaasturisse ja asume rõõmsalt väikese haagiga Tšehhi poole teele.
Hauhsdorfi ja Chvalovice vahel Austria-Tšehhi piiril laiutab keset põllumaid prominentne ostukeskus - mõni kilomeeter Tšehhi suunas sisemaal. Vaatan hiljem Google Earth'ist asukohta ja nii ongi - mitmekümned kilomeetrid haritud põllumaad, mõni üksik väike asula ja siis see lahmakas mitmeosaline ostukeskus keset argipäevast farmimaad.
Soovituste järgi peaks tegu olema väga odavate hindadega, kuid reaalsus midagi liha-kala vahepealset - midagi enneolematut soodsat ei ole, samas mõned kampaaniad siiski on. Latte on kindlalt kõige kallimaid, samas ka üks kõige paremaid, mis seni saada on olnud.
Kaks peamist ostukeskust on brändipoodidest koosnev nn valge kaubanduskeskus, teiseks siis hiinlaste majandatav kadakaturulaadne moodustis - mõlemal äripinnal omad head ja vead. Hiinlaste urkast jalutan korraks läbi - ühtegi hinda väljas ei ole. Hiljem kuulen, et igale inimesele tehakse personaalne pakkumine konkreetsele tootele. Ehk siis kauplemispõhine poliitika. Kaevan veidi 90-ndate mäluriiulitel ja otsus on kiire sündima: Kadaka turg oli viisakam koht kui see siin. .. Euroopapärane kaubanduskeskus on nagu iga teine Kristiine või Ülemiste, igav nagu öö, ühe väikese erandiga - Lindt shokolaadipood, kus valik on oluliselt parem kui selveris või rimis.
Nõndaks on siis kommertskirg mõneks ajaks rahuldatud ja ees puhas transiit Eestisse tagasi. Ilmselgelt ei sobinud see plaan ähmi täis faasanile, kes viis kilomeetrit enne Brno linnapiiri meile esiklaasi lendas. Olukord oli üldjoontes üsna tavaline - tülitsesime parasjagu eesistmel selle üle, kas konditsioneeri kasutada või mitte, kui eemalt hakkas silma suuremapoolne lind. Mina: ei tea, on see nüüd metsis või? Vastus: Vist ikka midagi faasanilaadset. Järgmisel sekundil startis linnulaadne elukas lendu, suunaga üle maantee. Laks oli piisavalt tugev, et lamineeritud esiklaas sissepoole kooki vajutada. Ninaotsast jäi õnneks paarkümment sentimeetrit puudu.
Pargime auto kiirtee äärde esimesel võimaluses ja kraamime välja helkurvesti, et välja olukord kaema minna. Klaas kannatab sõita küll, seega liipame Brno'ni välja, natuke on lihtsalt ebamugav küürutades läbi alumiste klaasikildude piiluda ja ega see kõige turvalisem liikumisviis ei ole. Esimeses bensiinijaamas peame kinni ja uurime, kas võiks kusagilt abi loota. Ootuspäraselt laupäeval midagi toimumas ei ole, nõnda pargime end lähedalasuvasse hotelli, lootuses olukord esmaspäeval lahendus leida. Algab ajutöö märksõnadega autoklaas, klaasivahetus, autoabi, ja muu selline.
Hommikusöök automaathotellis on kasin nagu ikka, menüü on vaat et äravahetamiseni sarnane Etap Hotelli ja F1-ga: plastikusse pakitud moos, mõni juustuviil ja mikropasteedid. Siiski saab kohviautomaadist teed, kohvi ja kakaod piiramatus koguses. Hädapärane nälg kustutatud, surume end koos asjadega minimaasturisse ja asume rõõmsalt väikese haagiga Tšehhi poole teele.
Hauhsdorfi ja Chvalovice vahel Austria-Tšehhi piiril laiutab keset põllumaid prominentne ostukeskus - mõni kilomeeter Tšehhi suunas sisemaal. Vaatan hiljem Google Earth'ist asukohta ja nii ongi - mitmekümned kilomeetrid haritud põllumaad, mõni üksik väike asula ja siis see lahmakas mitmeosaline ostukeskus keset argipäevast farmimaad.
Soovituste järgi peaks tegu olema väga odavate hindadega, kuid reaalsus midagi liha-kala vahepealset - midagi enneolematut soodsat ei ole, samas mõned kampaaniad siiski on. Latte on kindlalt kõige kallimaid, samas ka üks kõige paremaid, mis seni saada on olnud.
Kaks peamist ostukeskust on brändipoodidest koosnev nn valge kaubanduskeskus, teiseks siis hiinlaste majandatav kadakaturulaadne moodustis - mõlemal äripinnal omad head ja vead. Hiinlaste urkast jalutan korraks läbi - ühtegi hinda väljas ei ole. Hiljem kuulen, et igale inimesele tehakse personaalne pakkumine konkreetsele tootele. Ehk siis kauplemispõhine poliitika. Kaevan veidi 90-ndate mäluriiulitel ja otsus on kiire sündima: Kadaka turg oli viisakam koht kui see siin. .. Euroopapärane kaubanduskeskus on nagu iga teine Kristiine või Ülemiste, igav nagu öö, ühe väikese erandiga - Lindt shokolaadipood, kus valik on oluliselt parem kui selveris või rimis.
Nõndaks on siis kommertskirg mõneks ajaks rahuldatud ja ees puhas transiit Eestisse tagasi. Ilmselgelt ei sobinud see plaan ähmi täis faasanile, kes viis kilomeetrit enne Brno linnapiiri meile esiklaasi lendas. Olukord oli üldjoontes üsna tavaline - tülitsesime parasjagu eesistmel selle üle, kas konditsioneeri kasutada või mitte, kui eemalt hakkas silma suuremapoolne lind. Mina: ei tea, on see nüüd metsis või? Vastus: Vist ikka midagi faasanilaadset. Järgmisel sekundil startis linnulaadne elukas lendu, suunaga üle maantee. Laks oli piisavalt tugev, et lamineeritud esiklaas sissepoole kooki vajutada. Ninaotsast jäi õnneks paarkümment sentimeetrit puudu.
Pargime auto kiirtee äärde esimesel võimaluses ja kraamime välja helkurvesti, et välja olukord kaema minna. Klaas kannatab sõita küll, seega liipame Brno'ni välja, natuke on lihtsalt ebamugav küürutades läbi alumiste klaasikildude piiluda ja ega see kõige turvalisem liikumisviis ei ole. Esimeses bensiinijaamas peame kinni ja uurime, kas võiks kusagilt abi loota. Ootuspäraselt laupäeval midagi toimumas ei ole, nõnda pargime end lähedalasuvasse hotelli, lootuses olukord esmaspäeval lahendus leida. Algab ajutöö märksõnadega autoklaas, klaasivahetus, autoabi, ja muu selline.
Läbi Itaalia ja Austria.
Reede, 4.mai.
Hommikusöök on vahemerepärane, kuid teatud variatsioonidega. Kui traditsiooniliselt on mõni saiake, viilakas juustu ja mõni magus moosilaadne toode, siis sedakorda saame saiade asemel kuivikud :) Küllalt kenasti pakitud, kuid kuivad nagu puitpelletid automaatkatla jaoks. Kompensatsiooniks laotatakse aga lauale pakk ülihead sinki, ning menüüs on veel müsli ja (ilmselt maisist toodetud) hommikuhelbed. Teenindaja kaob peale kohvi väljavalamist ja singi laualepoetamist kui nõiaväel, nii et corn-flakes'i peale olen sunnitud virutama kohvipiima espressomasina kõrval.
Viis meetrit eemal magab norinal sinjoor vanahärra, mõõduka vile ja norinaga, poolik veepudel kõrval laual. Hommikul oli papi juba piisavalt leebunud, et inglise keeles tere hommikust ütelda ja veel üht teist viisakusi. Niisiis, oskas inglise keelt küll, kuid ei pidanud vajalikuks õhtul rääkida :) Vintage look&feel VIP Hotel koos auväärt vanahärraga jääb pikaks ajaks meelde.
Kuna aeg hakkab peale suruma, on täna tõsine transiidipäev. Teepeale jäävad Garda järv (vaid mõni kilomeeter trassist) ja ka Veneetsia (kaugelt eemal silmaga näha). Kuid täna naudime rikka ajalooga riigi ilu läbi autoakna ja heietame mõttes lubadust kunagi siia tagasi tulla. Teed on Itaalias taas ülihead, kuid ka rahakotti tuleb kergendada teeoludele vastavalt.
Austria on taas ülikorrektne ja heal järjel kesk-Euroopa riik - vähemalt jääb selline mulje läbi tuhisedes. Lubame endale väikese kohvipeatuse kesk-Austrias. Tusane baarman ei räägi taas sõnagi inglise keelt, kuid toob siiski viisakalt kohvi koorega lauda. Kütus on Austrias palju odavam kui Itaalias, samas teedemaksusüsteem on transiidi puhul oluliselt "soodsam" kui Itaalias - saad valida ajaliste piletite vahel, mitte ei ei läbi kohustuslikke maksepunkte. Vahel lihtsalt mõni kiirustav läbisõitja unustab need piletid ostmata..
Kilometraazhi on päeva lõpuks 900km ja jõuame Austria piiri äärde. Seal tervitab meid iseteenindusliku hotelliga TourMotel - just värskelt ehitatud, nii et sisu on kõik uhiuus ja dushikabiinid tunduvad kordagi kasutamata - just pakendist võetud. Puhkame hästi välja ja hommikul on plaan leida üles ostuparadiis Austria-Tšehhi piiri lähedal.
Hommikusöök on vahemerepärane, kuid teatud variatsioonidega. Kui traditsiooniliselt on mõni saiake, viilakas juustu ja mõni magus moosilaadne toode, siis sedakorda saame saiade asemel kuivikud :) Küllalt kenasti pakitud, kuid kuivad nagu puitpelletid automaatkatla jaoks. Kompensatsiooniks laotatakse aga lauale pakk ülihead sinki, ning menüüs on veel müsli ja (ilmselt maisist toodetud) hommikuhelbed. Teenindaja kaob peale kohvi väljavalamist ja singi laualepoetamist kui nõiaväel, nii et corn-flakes'i peale olen sunnitud virutama kohvipiima espressomasina kõrval.
Viis meetrit eemal magab norinal sinjoor vanahärra, mõõduka vile ja norinaga, poolik veepudel kõrval laual. Hommikul oli papi juba piisavalt leebunud, et inglise keeles tere hommikust ütelda ja veel üht teist viisakusi. Niisiis, oskas inglise keelt küll, kuid ei pidanud vajalikuks õhtul rääkida :) Vintage look&feel VIP Hotel koos auväärt vanahärraga jääb pikaks ajaks meelde.
Marineland ja Itaalia.
Neljapäev, 3. mai
Täna on üks ja konkreetne eesmärk - külastada Marinelandi teemaparki. Nicé vahetus läheduses, väikelinnas nimega Antibes. Asustustihedus kogu alal on küll selline, et kui viitasid asula piiridel ei oleks, siis oleks raske vahet teha - üks suur küla kõik.
Marineland on tohutu kommertspark ja turistilõks. Sissepääs on ülikallis, hot dog (närakas saiake kuumas vees soojendatud vorstikesega) maksab viis eurot jne. Kompleks koosneb tegelikuks neljast osast - Farmland, Golfland, Aqualand ja Marineland. Viimane on siis mereteemaline, ehk siis loomad-linnud-kalad üle maakera on kokku toodud.
Atraktsioon nr. 1, millega Marineland kuulsust kogub, on vaalashow. Delfiinishow on pea et igas analoogses (nt Barcelona, Valencia), vaalu aga naljalt leida ei ole. Täpselt kell 15.00 ongi kogu mass showd kaemas - kõik käib kenasti kampaaniakorras, nagu läänemaailmale kohane. Programm viiakse läbi meisterlikult, treeneritel on näod päevitunud ja naerused, valjuhääldajad röögivad üle mõistuse ja publik lärmab kogu meluga rõõmsalt kaasa.
Pakutakse ka muud meelelahutust - näiteks privaatsessiooni delfiinidega - nii lastele kui täiskasvanuile. Seda juhust kasutame meiegi - saame hiljem teada, et delfiinid on tehtud kummist :)
Akvaariumite osa on kahjuks suletud - see valmistas tõelise pettumuse, kuna minule on see põhiline atraktsioon - saaks mõne kena kaadri või midagi. Üks veealune klaastunnel siiski on, haidega ja puha. Probleem on taas selles, et see on puupüsti rahvast täis ja saba lookleb sisekäigu ees nagu vihmauss kevadises poriloigus. Rohkem õnne on vahetult enne vaalashow algust, kui sinine tunnel on lage kui peoga pühitud.
Väljapanekutest oli veel tiik raidega, väike arktikamaja, papagoipark, jääkarud, lugematul hulgal toitlustusasutusi, automaadid okseleajava lahustuva kohviga, ja ikka nõnda edasi. Pealelõunaks on kogu park ära lagastatud, poodide ees on ümberaetud popcornikuhjad, põõsastes pissivad miniatuursed prantsuse tulevikulootused kes peldikusse ei viitsinud minna ning kagu-Aasia ja Aafrika olemusega olendid otsivad välja korralikud harjad ja kühvlid.
Hilise lõunasöögi leiame mõni kvartal eemal mere äärest. Taaskord majandab äri perefirma (nagu Salon'is), inglise keelt räägib üks inimene ja kõik tunnevad siirast huvi, kas me oleme toitudega rahul. Pastat menüüs ei ole, ometi ilmub see meie ette kui võluväel kümne minuto jooksul. Kartulitele pannil sedakorda liiga tehtud ei ole, ka lihatükk on suur ja kõhtutäitev. Salatid on absoluutselt esmaklassilised nagu Prantsusmaal tavaks. Kohv (keskpärane) joodud, asume teele Itaalia suunas.
Monaco ja San Remo vaheline ala on vaheldusrikas. Tunnel-sild-tunnel-sild-tunnel... kümnete kilomeetrite kaupa. Nicé'st lahkudes põristab vasakult reast mööda lamborghini - paras lisand kogu piirkonna luksusesupile.
Kiirteel on piiriületus tajumatu. Üks silt ühelpool silda, teine teisel pool - Welcome to Italy. Roheline ja ilus on kõik, kuldses õhtuvalguses. Öömaja leiame Piacenzas, vastu võtab meid härrasmees kaheksakümnendates - inglise keelt ei räägi, kuid suhtleb hästi. Hotell on kolme tärniga, kuid ajaloolise hõnguga. Vannitoas puudub plaat või kaks, ruumi kõrgus on kolme meetri lähedal. Kuid külmkapp on toanurgas ja peale saad tõmmata ehtsa suleteki.
Telekas + pult on absoluutselt igas hotellipugerikus - isegi seal, kus dush ja wc koridoris asuvad. Üldse ei pea lugu sellisest meelelahutusest - millal jõuab igasse tuppa korralik arvuti koos kiire internetiga?.. Inerts võib võtta aastaid, kui mitte aastakümneid. Samas võib tegu olla lihtsalt maitseküsimusega.
Teekond Prantsusmaal, veidi üle 1100km (kliki kaardil - suurendab).
Täna on üks ja konkreetne eesmärk - külastada Marinelandi teemaparki. Nicé vahetus läheduses, väikelinnas nimega Antibes. Asustustihedus kogu alal on küll selline, et kui viitasid asula piiridel ei oleks, siis oleks raske vahet teha - üks suur küla kõik.
Marineland on tohutu kommertspark ja turistilõks. Sissepääs on ülikallis, hot dog (närakas saiake kuumas vees soojendatud vorstikesega) maksab viis eurot jne. Kompleks koosneb tegelikuks neljast osast - Farmland, Golfland, Aqualand ja Marineland. Viimane on siis mereteemaline, ehk siis loomad-linnud-kalad üle maakera on kokku toodud.
Atraktsioon nr. 1, millega Marineland kuulsust kogub, on vaalashow. Delfiinishow on pea et igas analoogses (nt Barcelona, Valencia), vaalu aga naljalt leida ei ole. Täpselt kell 15.00 ongi kogu mass showd kaemas - kõik käib kenasti kampaaniakorras, nagu läänemaailmale kohane. Programm viiakse läbi meisterlikult, treeneritel on näod päevitunud ja naerused, valjuhääldajad röögivad üle mõistuse ja publik lärmab kogu meluga rõõmsalt kaasa.
Pakutakse ka muud meelelahutust - näiteks privaatsessiooni delfiinidega - nii lastele kui täiskasvanuile. Seda juhust kasutame meiegi - saame hiljem teada, et delfiinid on tehtud kummist :)
Akvaariumite osa on kahjuks suletud - see valmistas tõelise pettumuse, kuna minule on see põhiline atraktsioon - saaks mõne kena kaadri või midagi. Üks veealune klaastunnel siiski on, haidega ja puha. Probleem on taas selles, et see on puupüsti rahvast täis ja saba lookleb sisekäigu ees nagu vihmauss kevadises poriloigus. Rohkem õnne on vahetult enne vaalashow algust, kui sinine tunnel on lage kui peoga pühitud.
Väljapanekutest oli veel tiik raidega, väike arktikamaja, papagoipark, jääkarud, lugematul hulgal toitlustusasutusi, automaadid okseleajava lahustuva kohviga, ja ikka nõnda edasi. Pealelõunaks on kogu park ära lagastatud, poodide ees on ümberaetud popcornikuhjad, põõsastes pissivad miniatuursed prantsuse tulevikulootused kes peldikusse ei viitsinud minna ning kagu-Aasia ja Aafrika olemusega olendid otsivad välja korralikud harjad ja kühvlid.
Monaco ja San Remo vaheline ala on vaheldusrikas. Tunnel-sild-tunnel-sild-tunnel... kümnete kilomeetrite kaupa. Nicé'st lahkudes põristab vasakult reast mööda lamborghini - paras lisand kogu piirkonna luksusesupile.
Kiirteel on piiriületus tajumatu. Üks silt ühelpool silda, teine teisel pool - Welcome to Italy. Roheline ja ilus on kõik, kuldses õhtuvalguses. Öömaja leiame Piacenzas, vastu võtab meid härrasmees kaheksakümnendates - inglise keelt ei räägi, kuid suhtleb hästi. Hotell on kolme tärniga, kuid ajaloolise hõnguga. Vannitoas puudub plaat või kaks, ruumi kõrgus on kolme meetri lähedal. Kuid külmkapp on toanurgas ja peale saad tõmmata ehtsa suleteki.
Telekas + pult on absoluutselt igas hotellipugerikus - isegi seal, kus dush ja wc koridoris asuvad. Üldse ei pea lugu sellisest meelelahutusest - millal jõuab igasse tuppa korralik arvuti koos kiire internetiga?.. Inerts võib võtta aastaid, kui mitte aastakümneid. Samas võib tegu olla lihtsalt maitseküsimusega.
Palais Idéal
Kolmapäev, 2.mai
Chevali peeti tema eluajal veidi imelikuks meheks. Tiris ta ju iga päev paar ehitusdetaili koju ja nikerdas igal vabal hetkel enda projekti kallal. Kuulsust ta enda eluajal ei näinud, kuid praegu elab kogu asula ilmselgelt kuulsa postiljoni arvelt. Ideaalpalee ise on kindlasti üks kõige iseäralikumaid ehitisi maakeral - tasub üle vaadata, kui reisimarsruut lähedalt peaks mööduma.
Hommikul leiame siiski, et parem 40km sõitu, kuid 2700km sõitu - pöörame taas autonina põhjapoole, et Chevali ideaalpalee enda silmaga ära näha.
Inspiratsioon selle ehitise külastamisest tuli saatest "Aja jälg kivis" (siit ka link konkreetsele saatele ERR arhiivis). Saatejuhi legendaarne hääl andis kohale mõistagi enda salapära juurde.
Hilishommikul olemegi kenasti kohal. Õnn ei ole päris meiega - samal ajal saabub kaks bussitäit koolilapsi - näen juba vaimusilmas kuidas igal kaadril, mille üles võtan, on täpselt 80 jõmpsikat iga nurga, ukse ja akna peal. Reaalsus oli siiski veidi teine - õpilased liikusid koos nagu taltsad lambad, ja õpetajad hoidsid perumaid isendeid kenasti ohjes.
Pealelõunal asume teele Nicé poole. 430km minna. Peatus/lõuna Salon-de-Provence's. Salat on ülihea, praad on hea (kartulid veidi ülepraetud), latte on väga hea (kuid saab paremini).
Kiirteede sahinal liigume lõunapoole, vahemere äärde. Õhtust kujuneb farss - hinnapakkumist käin küsimas seitsmes hotellis. Ringiga esimeses hotellis tagasi, ei pea administraatorid paljuks ülbe näoga muiata. Raske on leida midagi, mis ei oleks Nicé's tasuline. Raske on leida (mõistliku hinnaga) hotelli, mis ei oleks servani rahvast täis (nt Etap Hotel (Accor Hotels)).
Kõige raskem on leida lahket inimest hotellileti taga (Perpignon'is oli kogemus, kus Ibise teenindaja soovitas sõita ümber nurga, seal asuvat sama hotelliketi veidi odavam nimi). Lõpp hea kõik hea - hotellituba on aus ja saame rahulikult välja puhata.
Millau sild.
Teisipäev, 1.mai.
Prantsusmaal oli eesmärke seatud kolm: Millau sild, Chevali loss ja Marinelandi teemapark Nicé lähedal. Täna liigume Millau suunas, Perpignan'ist on sinna veidi üle 200km.
Sillast on rohkem infot saadaval siit. Lausega on see 3,2km pikk, kõrgeimas kohas 270m kõrge, seda ehitati 4 aastat, maksumus u 400 miljonit eurot. Vaatlesime silda 8,6km kauguselt (La Cavaliere'st mööda kõrvalteed liikudes), kus nii sild kui Millau linn ise (22,000 elanikku) kenasti kätte paistsid.
Peale veerandtunnist pausi ja kohustuslikke turistiklõpse oli suund kirdesse, Ferdinand Cheval'i ideaalpalee poole. Valisime liikumiseks taas kõrvalised teed, et veidi ka päris maad ja päris inimesi näha.
Sõit mägisel teel võtab kauem kui plaanitud. Ka palee ise on küllalt pisikeses asulas (Hauterives, 1500 elanikku), nii et asukoha kindlakstegemine ei ole niisama lihtne. Kohale jõuame õhtuhämaruses - loomulikult on kõik juba suletud ja pisikest serva lossist endast näeme müüriprao vahelt.
Väsimus ründab reisijaid ja lähim ööbimiskoht on 40km kaugusel Valence's. Kuna ka edasine sõidusuund on lõunasse, tekib huvide konflikt - kas ikka on mõtet järgmisel päeval 80km ring teha, et väikest lossikest lähemalt vaadata? Hommik on õuhtust targem.
Prantsusmaal oli eesmärke seatud kolm: Millau sild, Chevali loss ja Marinelandi teemapark Nicé lähedal. Täna liigume Millau suunas, Perpignan'ist on sinna veidi üle 200km.
Sillast on rohkem infot saadaval siit. Lausega on see 3,2km pikk, kõrgeimas kohas 270m kõrge, seda ehitati 4 aastat, maksumus u 400 miljonit eurot. Vaatlesime silda 8,6km kauguselt (La Cavaliere'st mööda kõrvalteed liikudes), kus nii sild kui Millau linn ise (22,000 elanikku) kenasti kätte paistsid.
Sõit mägisel teel võtab kauem kui plaanitud. Ka palee ise on küllalt pisikeses asulas (Hauterives, 1500 elanikku), nii et asukoha kindlakstegemine ei ole niisama lihtne. Kohale jõuame õhtuhämaruses - loomulikult on kõik juba suletud ja pisikest serva lossist endast näeme müüriprao vahelt.
Väsimus ründab reisijaid ja lähim ööbimiskoht on 40km kaugusel Valence's. Kuna ka edasine sõidusuund on lõunasse, tekib huvide konflikt - kas ikka on mõtet järgmisel päeval 80km ring teha, et väikest lossikest lähemalt vaadata? Hommik on õuhtust targem.
Girona ja II etapp.
Esmaspäev, 30. aprill.
Lend Tallinnas jõuab alles kell 14.45, seega on meil veidi aega parajaks teha. Eelnevalt oleme välja vaadanud ostukeskuse lennujaama lähedal (Espai Girones), selle leidmine on siiski veidi raskendatud.
Kesklinna viib siiki mitu viita, nii et veedame lahedalt aega Girona'ga tutvudes. Nädal rasket roolikeeramist on natukene laisaks teinud, seega oleme vaat et lolli turisti etalonid - lohistame end mööda poode ringi ja kommenteerime kas kohvikann või juustutükk on odav või kallis.
Lennujaam on turvatud ülihästi - sissesõitutee juures on vaatab patrull kotkapilgul üle kõik lähenevad sõidukid. Õnneks laabub kõik probleemideta ja saame saabujate osakonda minna uusi reisiliikmeid ootama.
Ajastus vaat et ideaalne, nii kui saali sisse asutme, jalutavad sealt välja ka oodatud inimesed. Kuna Girona lennujaam on põhimõtteliselt üks lihtne angaar keset põldu, läheb nii reisijate saabumine kui ka autoga lennujaamast väljasõit ülilihtsalt. Suund taas Espai Girones' peale - sedakorda oli asukoht kindlalt teada. Uued reisijad on värsked ja vaimustuses - niipalju rohelust, soe ilm, uued muljed, aeg ja ruum.
Peale mõnetunnist veidi segasepoolset hulkumist ostukeskuses seame sammud Prantsusmaa poole. Algamas on reisi teine etapp, mõnigi sihtmärk on eelnevalt maha pandud. Nagu arvata oli, on autos ruumiga veidi kitsas, kuid selline on olukord ja hakkama tuleb saada.
Liikumiseks valime taaskord mitte-kiirtee, vaid nn esimese klassi maantee, mis tähendab 90kmh liikumispiirangut ja mitmeid asulatest läbiminekuid. Prantsusmaa piir ei ole kaugel, selle ületamine on aeganõudev, kuid äärmiselt hutav - sellist karnevali ja rahvasumma ei ole näinud tükil ajal.
Hambuni relvastatud korravalvurid jälgivad kullipilgul lähenevad autojada, mis nagu ülesöönud sajajalgne rasvasel käigul puhisedes ülesmäkke rühib. Teadmata põhjustel kaotab nii mõnigi kahtlane liikleja närvi ja teeb vahetult enne võimuesindajaid tagasipöörde. Kogu piiriala kubiseb igasugu äridest, tohutult kirevast rahvamassist ja tüdinud näoga reisisellidest. Pooleldi võluväel kogu kooslus siiski toimib, ning peale veerandtunnist sidurikärsatamist ülesmäge, veereme juba allamäge Prantsusmaa poole, jahe mägiõhk aknaservast kolpa jahutamas.
Öömaja leiame Perpignan' lähedal.
Hispaanias sõidetud teed ja kohad, kilomeetreid ca 2300. (kliki peal suuremaks pildiks).
Lend Tallinnas jõuab alles kell 14.45, seega on meil veidi aega parajaks teha. Eelnevalt oleme välja vaadanud ostukeskuse lennujaama lähedal (Espai Girones), selle leidmine on siiski veidi raskendatud.
Kesklinna viib siiki mitu viita, nii et veedame lahedalt aega Girona'ga tutvudes. Nädal rasket roolikeeramist on natukene laisaks teinud, seega oleme vaat et lolli turisti etalonid - lohistame end mööda poode ringi ja kommenteerime kas kohvikann või juustutükk on odav või kallis.
Lennujaam on turvatud ülihästi - sissesõitutee juures on vaatab patrull kotkapilgul üle kõik lähenevad sõidukid. Õnneks laabub kõik probleemideta ja saame saabujate osakonda minna uusi reisiliikmeid ootama.
Ajastus vaat et ideaalne, nii kui saali sisse asutme, jalutavad sealt välja ka oodatud inimesed. Kuna Girona lennujaam on põhimõtteliselt üks lihtne angaar keset põldu, läheb nii reisijate saabumine kui ka autoga lennujaamast väljasõit ülilihtsalt. Suund taas Espai Girones' peale - sedakorda oli asukoht kindlalt teada. Uued reisijad on värsked ja vaimustuses - niipalju rohelust, soe ilm, uued muljed, aeg ja ruum.
Peale mõnetunnist veidi segasepoolset hulkumist ostukeskuses seame sammud Prantsusmaa poole. Algamas on reisi teine etapp, mõnigi sihtmärk on eelnevalt maha pandud. Nagu arvata oli, on autos ruumiga veidi kitsas, kuid selline on olukord ja hakkama tuleb saada.
Liikumiseks valime taaskord mitte-kiirtee, vaid nn esimese klassi maantee, mis tähendab 90kmh liikumispiirangut ja mitmeid asulatest läbiminekuid. Prantsusmaa piir ei ole kaugel, selle ületamine on aeganõudev, kuid äärmiselt hutav - sellist karnevali ja rahvasumma ei ole näinud tükil ajal.
Hambuni relvastatud korravalvurid jälgivad kullipilgul lähenevad autojada, mis nagu ülesöönud sajajalgne rasvasel käigul puhisedes ülesmäkke rühib. Teadmata põhjustel kaotab nii mõnigi kahtlane liikleja närvi ja teeb vahetult enne võimuesindajaid tagasipöörde. Kogu piiriala kubiseb igasugu äridest, tohutult kirevast rahvamassist ja tüdinud näoga reisisellidest. Pooleldi võluväel kogu kooslus siiski toimib, ning peale veerandtunnist sidurikärsatamist ülesmäge, veereme juba allamäge Prantsusmaa poole, jahe mägiõhk aknaservast kolpa jahutamas.
Öömaja leiame Perpignan' lähedal.
Hispaanias sõidetud teed ja kohad, kilomeetreid ca 2300. (kliki peal suuremaks pildiks).
Idarannik.
Pühapäev, 29. aprill.
Nädala jagu reisil olnuna ei ole meil siiani õnnestunud leida korralikku kohta, kus lõunat süüa. Mitmelgi korral ei ole me küll piisavalt energiliselt seda otsinud, samas on oma osa ka argipäeva ajajaotusel ja muudel asukohast tulenevatel eripäradel. Tühi kõht annab send siiski tunda nagu ikka, ning Peniscolas esimeses suvalises baaris hakkame toitu kauplema. Inglise keelt räägib üks kohalik ehkitaja, ning mõne hetke pärast on meil laual korralik veiseliha ja korralik kanapraad. Ka salat on maitsev, niisiis on järgmised kolmsada kilomeetrit taas mureta.
Hommikusöök Finca Los Pinos'es. Söögilaud on rikkalik nagu ikka, lisaks tavapärasele pakutakse korralikku singivalikut. Söö või seitse ampsu tagavaraks. Kohv on maitsev ja hommik on busy - eile saabus kaks uut reisiseltskonda. Nõud kõlisevad köögis, kohviaroom kõditab nina - jahe ilm jääb pea et tähele panemata.
Järgmiseks nädalaks on meil liikuriks küllalt miniatuurne masin - väike Suzuki maastur. 4 inimest + kõigi reisipagas sinna paigutada tundub olevat üksjagu keeruline, seega valmistame end ette mõningateks ebamugavusteks.
Head-aega lahketele võõrustajatele Apelsinisalus ning järjekordne maanteeneelamine võib alata. Gandiast Gironani on u 560km, seega rahulikus tempos paras päev sõita. Valime taas maanteeks N-332/340, mitte AP-7 (maksuline), lihtsalt et rohkem näha ja rahulikumalt liigelda.
Nädala jagu reisil olnuna ei ole meil siiani õnnestunud leida korralikku kohta, kus lõunat süüa. Mitmelgi korral ei ole me küll piisavalt energiliselt seda otsinud, samas on oma osa ka argipäeva ajajaotusel ja muudel asukohast tulenevatel eripäradel. Tühi kõht annab send siiski tunda nagu ikka, ning Peniscolas esimeses suvalises baaris hakkame toitu kauplema. Inglise keelt räägib üks kohalik ehkitaja, ning mõne hetke pärast on meil laual korralik veiseliha ja korralik kanapraad. Ka salat on maitsev, niisiis on järgmised kolmsada kilomeetrit taas mureta.
Girona lähistel leiame öömaja kilomeetrit kümme enne lennuvälja. Riudarenes on kohakese nimeks ja ühetärniline hostel on esimene siiani, mis ka korraliku kiirusega inetnetti pakub. Õhtul hulgume veidi veel mägedes lootuses häid loojanguvärve tabada, kuid mitte just eriti suure eduga. Esmakordselt saame puhkama kümne paiku õhtul, tavaliselt kippus see aeg olema palju hilisem.
Subscribe to:
Posts (Atom)