Täpne lendur

Laupäev, 5.mai.

Hommikusöök automaathotellis on kasin nagu ikka, menüü on vaat et äravahetamiseni sarnane Etap Hotelli ja F1-ga: plastikusse pakitud moos, mõni juustuviil ja mikropasteedid. Siiski saab kohviautomaadist teed, kohvi ja kakaod piiramatus koguses. Hädapärane nälg kustutatud, surume end koos asjadega minimaasturisse ja asume rõõmsalt väikese haagiga Tšehhi poole teele.

Hauhsdorfi ja Chvalovice vahel Austria-Tšehhi piiril laiutab keset põllumaid prominentne ostukeskus - mõni kilomeeter Tšehhi suunas sisemaal. Vaatan hiljem Google Earth'ist asukohta ja nii ongi - mitmekümned kilomeetrid haritud põllumaad, mõni üksik väike asula ja siis see lahmakas mitmeosaline ostukeskus keset argipäevast farmimaad.

Soovituste järgi peaks tegu olema väga odavate hindadega, kuid reaalsus midagi liha-kala vahepealset - midagi enneolematut soodsat ei ole, samas mõned kampaaniad siiski on. Latte on kindlalt kõige kallimaid, samas ka üks kõige paremaid, mis seni saada on olnud.

Kaks peamist ostukeskust on brändipoodidest koosnev nn valge kaubanduskeskus, teiseks siis hiinlaste majandatav kadakaturulaadne moodustis - mõlemal äripinnal omad head ja vead. Hiinlaste urkast jalutan korraks läbi - ühtegi hinda väljas ei ole. Hiljem kuulen, et igale inimesele tehakse personaalne pakkumine konkreetsele tootele. Ehk siis kauplemispõhine poliitika. Kaevan veidi 90-ndate mäluriiulitel ja otsus on kiire sündima: Kadaka turg oli viisakam koht kui see siin. .. Euroopapärane kaubanduskeskus on nagu iga teine Kristiine või Ülemiste, igav nagu öö, ühe väikese erandiga - Lindt shokolaadipood, kus valik on oluliselt parem kui selveris või rimis.

Nõndaks on siis kommertskirg mõneks ajaks rahuldatud ja ees puhas transiit Eestisse tagasi. Ilmselgelt ei sobinud see plaan ähmi täis faasanile, kes viis kilomeetrit enne Brno linnapiiri meile esiklaasi lendas. Olukord oli üldjoontes üsna tavaline - tülitsesime parasjagu eesistmel selle üle, kas konditsioneeri kasutada või mitte, kui eemalt hakkas silma suuremapoolne lind. Mina: ei tea, on see nüüd metsis või? Vastus: Vist ikka midagi faasanilaadset. Järgmisel sekundil startis linnulaadne elukas lendu, suunaga üle maantee. Laks oli piisavalt tugev, et lamineeritud esiklaas sissepoole kooki vajutada. Ninaotsast jäi õnneks paarkümment sentimeetrit puudu.

Pargime auto kiirtee äärde esimesel võimaluses ja kraamime välja helkurvesti, et välja olukord kaema minna. Klaas kannatab sõita küll, seega liipame Brno'ni välja, natuke on lihtsalt ebamugav küürutades läbi alumiste klaasikildude piiluda ja ega see kõige turvalisem liikumisviis ei ole. Esimeses bensiinijaamas peame kinni ja uurime, kas võiks kusagilt abi loota. Ootuspäraselt laupäeval midagi toimumas ei ole, nõnda pargime end lähedalasuvasse hotelli, lootuses olukord esmaspäeval lahendus leida. Algab ajutöö märksõnadega autoklaas, klaasivahetus, autoabi, ja muu selline.

Läbi Itaalia ja Austria.

Reede, 4.mai.

Hommikusöök on vahemerepärane, kuid teatud variatsioonidega. Kui traditsiooniliselt on mõni saiake, viilakas juustu ja mõni magus moosilaadne toode, siis sedakorda saame saiade asemel kuivikud :) Küllalt kenasti pakitud, kuid kuivad nagu puitpelletid automaatkatla jaoks. Kompensatsiooniks laotatakse aga lauale pakk ülihead sinki, ning menüüs on veel müsli ja (ilmselt maisist toodetud) hommikuhelbed. Teenindaja kaob peale kohvi väljavalamist ja singi laualepoetamist kui nõiaväel, nii et corn-flakes'i peale olen sunnitud virutama kohvipiima espressomasina kõrval.

Viis meetrit eemal magab norinal sinjoor vanahärra, mõõduka vile ja norinaga, poolik veepudel kõrval laual. Hommikul oli papi juba piisavalt leebunud, et inglise keeles tere hommikust ütelda ja veel üht teist viisakusi. Niisiis, oskas inglise keelt küll, kuid ei pidanud vajalikuks õhtul rääkida :) Vintage look&feel VIP Hotel koos auväärt vanahärraga jääb pikaks ajaks meelde.

Kuna aeg hakkab peale suruma, on täna tõsine transiidipäev. Teepeale jäävad Garda järv (vaid mõni kilomeeter trassist) ja ka Veneetsia (kaugelt eemal silmaga näha). Kuid täna naudime rikka ajalooga riigi ilu läbi autoakna ja heietame mõttes lubadust kunagi siia tagasi tulla. Teed on Itaalias taas ülihead, kuid ka rahakotti tuleb kergendada teeoludele vastavalt.

Austria on taas ülikorrektne ja heal järjel kesk-Euroopa riik - vähemalt jääb selline mulje läbi tuhisedes. Lubame endale väikese kohvipeatuse kesk-Austrias. Tusane baarman ei räägi taas sõnagi inglise keelt, kuid toob siiski viisakalt kohvi koorega lauda. Kütus on Austrias palju odavam kui Itaalias, samas teedemaksusüsteem on transiidi puhul oluliselt "soodsam" kui Itaalias - saad valida ajaliste piletite vahel, mitte ei ei läbi kohustuslikke maksepunkte. Vahel lihtsalt mõni kiirustav läbisõitja unustab need piletid ostmata..

Kilometraazhi on päeva lõpuks 900km ja jõuame Austria piiri äärde. Seal tervitab meid iseteenindusliku hotelliga TourMotel - just värskelt ehitatud, nii et sisu on kõik uhiuus ja dushikabiinid tunduvad kordagi kasutamata - just pakendist võetud. Puhkame hästi välja ja hommikul on plaan leida üles ostuparadiis Austria-Tšehhi piiri lähedal.

Marineland ja Itaalia.

Neljapäev, 3. mai

Täna on üks ja konkreetne eesmärk - külastada Marinelandi teemaparki. Nicé vahetus läheduses, väikelinnas nimega Antibes. Asustustihedus kogu alal on küll selline, et kui viitasid asula piiridel ei oleks, siis oleks raske vahet teha - üks suur küla kõik.

Marineland on tohutu kommertspark ja turistilõks. Sissepääs on ülikallis, hot dog (närakas saiake kuumas vees soojendatud vorstikesega) maksab viis eurot jne. Kompleks koosneb tegelikuks neljast osast - Farmland, Golfland, Aqualand ja Marineland. Viimane on siis mereteemaline, ehk siis loomad-linnud-kalad üle maakera on kokku toodud.

Atraktsioon nr. 1, millega Marineland kuulsust kogub, on vaalashow. Delfiinishow on pea et igas analoogses (nt Barcelona, Valencia), vaalu aga naljalt leida ei ole. Täpselt kell 15.00 ongi kogu mass showd kaemas - kõik käib kenasti kampaaniakorras, nagu läänemaailmale kohane. Programm viiakse läbi meisterlikult, treeneritel on näod päevitunud ja naerused, valjuhääldajad röögivad üle mõistuse ja publik lärmab kogu meluga rõõmsalt kaasa.

Pakutakse ka muud meelelahutust - näiteks privaatsessiooni delfiinidega - nii lastele kui täiskasvanuile. Seda juhust kasutame meiegi - saame hiljem teada, et delfiinid on tehtud kummist :)

Akvaariumite osa on kahjuks suletud - see valmistas tõelise pettumuse, kuna minule on see põhiline atraktsioon - saaks mõne kena kaadri või midagi. Üks veealune klaastunnel siiski on, haidega ja puha. Probleem on taas selles, et see on puupüsti rahvast täis ja saba lookleb sisekäigu ees nagu vihmauss kevadises poriloigus. Rohkem õnne on vahetult enne vaalashow algust, kui sinine tunnel on lage kui peoga pühitud.

Väljapanekutest oli veel tiik raidega, väike arktikamaja, papagoipark, jääkarud, lugematul hulgal toitlustusasutusi, automaadid okseleajava lahustuva kohviga, ja ikka nõnda edasi. Pealelõunaks on kogu park ära lagastatud, poodide ees on ümberaetud popcornikuhjad, põõsastes pissivad miniatuursed prantsuse tulevikulootused kes peldikusse ei viitsinud minna ning kagu-Aasia ja Aafrika olemusega olendid otsivad välja korralikud harjad ja kühvlid.

Hilise lõunasöögi leiame mõni kvartal eemal mere äärest. Taaskord majandab äri perefirma (nagu Salon'is), inglise keelt räägib üks inimene ja kõik tunnevad siirast huvi, kas me oleme toitudega rahul. Pastat menüüs ei ole, ometi ilmub see meie ette kui võluväel kümne minuto jooksul. Kartulitele pannil sedakorda liiga tehtud ei ole, ka lihatükk on suur ja kõhtutäitev. Salatid on absoluutselt esmaklassilised nagu Prantsusmaal tavaks. Kohv (keskpärane) joodud, asume teele Itaalia suunas.

Monaco ja San Remo vaheline ala on vaheldusrikas. Tunnel-sild-tunnel-sild-tunnel... kümnete kilomeetrite kaupa. Nicé'st lahkudes põristab vasakult reast mööda lamborghini - paras lisand kogu piirkonna luksusesupile.

Kiirteel on piiriületus tajumatu. Üks silt ühelpool silda, teine teisel pool - Welcome to Italy. Roheline ja ilus on kõik, kuldses õhtuvalguses. Öömaja leiame Piacenzas, vastu võtab meid härrasmees kaheksakümnendates - inglise keelt ei räägi, kuid suhtleb hästi. Hotell on kolme tärniga, kuid ajaloolise hõnguga. Vannitoas puudub plaat või kaks, ruumi kõrgus on kolme meetri lähedal. Kuid külmkapp on toanurgas ja peale saad tõmmata ehtsa suleteki.

Telekas + pult on absoluutselt igas hotellipugerikus - isegi seal, kus dush ja wc koridoris asuvad. Üldse ei pea lugu sellisest meelelahutusest - millal jõuab igasse tuppa korralik arvuti koos kiire internetiga?.. Inerts võib võtta aastaid, kui mitte aastakümneid. Samas võib tegu olla lihtsalt maitseküsimusega.

Teekond Prantsusmaal, veidi üle 1100km (kliki kaardil - suurendab).

Palais Idéal

Kolmapäev, 2.mai

Hommikul leiame siiski, et parem 40km sõitu, kuid 2700km sõitu - pöörame taas autonina põhjapoole, et Chevali ideaalpalee enda silmaga ära näha.

Inspiratsioon selle ehitise külastamisest tuli saatest "Aja jälg kivis" (siit ka link konkreetsele saatele ERR arhiivis). Saatejuhi legendaarne hääl andis kohale mõistagi enda salapära juurde.

Hilishommikul olemegi kenasti kohal. Õnn ei ole päris meiega - samal ajal saabub kaks bussitäit koolilapsi - näen juba vaimusilmas kuidas igal kaadril, mille üles võtan, on täpselt 80 jõmpsikat iga nurga, ukse ja akna peal. Reaalsus oli siiski veidi teine - õpilased liikusid koos nagu taltsad lambad, ja õpetajad hoidsid perumaid isendeid kenasti ohjes.

Chevali peeti tema eluajal veidi imelikuks meheks. Tiris ta ju iga päev paar ehitusdetaili koju ja nikerdas igal vabal hetkel enda projekti kallal. Kuulsust ta enda eluajal ei näinud, kuid praegu elab kogu asula ilmselgelt kuulsa postiljoni arvelt. Ideaalpalee ise on kindlasti üks kõige iseäralikumaid ehitisi maakeral - tasub üle vaadata, kui reisimarsruut lähedalt peaks mööduma.

Pealelõunal asume teele Nicé poole. 430km minna. Peatus/lõuna Salon-de-Provence's. Salat on ülihea, praad on hea (kartulid veidi ülepraetud), latte on väga hea (kuid saab paremini).

Kiirteede sahinal liigume lõunapoole, vahemere äärde. Õhtust kujuneb farss - hinnapakkumist käin küsimas seitsmes hotellis. Ringiga esimeses hotellis tagasi, ei pea administraatorid paljuks ülbe näoga muiata. Raske on leida midagi, mis ei oleks Nicé's tasuline. Raske on leida (mõistliku hinnaga) hotelli, mis ei oleks servani rahvast täis (nt Etap Hotel (Accor Hotels)).

Kõige raskem on leida lahket inimest hotellileti taga (Perpignon'is oli kogemus, kus Ibise teenindaja soovitas sõita ümber nurga, seal asuvat sama hotelliketi veidi odavam nimi). Lõpp hea kõik hea - hotellituba on aus ja saame rahulikult välja puhata.

Millau sild.

Teisipäev, 1.mai.

Prantsusmaal oli eesmärke seatud kolm: Millau sild, Chevali loss ja Marinelandi teemapark Nicé lähedal. Täna liigume Millau suunas, Perpignan'ist on sinna veidi üle 200km.

Sillast on rohkem infot saadaval siit. Lausega on see 3,2km pikk, kõrgeimas kohas 270m kõrge, seda ehitati 4 aastat, maksumus u 400 miljonit eurot. Vaatlesime silda 8,6km kauguselt (La Cavaliere'st mööda kõrvalteed liikudes), kus nii sild kui Millau linn ise (22,000 elanikku) kenasti kätte paistsid.

Peale veerandtunnist pausi ja kohustuslikke turistiklõpse oli suund kirdesse, Ferdinand Cheval'i ideaalpalee poole. Valisime liikumiseks taas kõrvalised teed, et veidi ka päris maad ja päris inimesi näha.

Sõit mägisel teel võtab kauem kui plaanitud. Ka palee ise on küllalt pisikeses asulas (Hauterives, 1500 elanikku), nii et asukoha kindlakstegemine ei ole niisama lihtne. Kohale jõuame õhtuhämaruses - loomulikult on kõik juba suletud ja pisikest serva lossist endast näeme müüriprao vahelt.

Väsimus ründab reisijaid ja lähim ööbimiskoht on 40km kaugusel Valence's. Kuna ka edasine sõidusuund on lõunasse, tekib huvide konflikt - kas ikka on mõtet järgmisel päeval 80km ring teha, et väikest lossikest lähemalt vaadata? Hommik on õuhtust targem.

Girona ja II etapp.

Esmaspäev, 30. aprill.

Lend Tallinnas jõuab alles kell 14.45, seega on meil veidi aega parajaks teha. Eelnevalt oleme välja vaadanud ostukeskuse lennujaama lähedal (Espai Girones), selle leidmine on siiski veidi raskendatud.

Kesklinna viib siiki mitu viita, nii et veedame lahedalt aega Girona'ga tutvudes. Nädal rasket roolikeeramist on natukene laisaks teinud, seega oleme vaat et lolli turisti etalonid - lohistame end mööda poode ringi ja kommenteerime kas kohvikann või juustutükk on odav või kallis.

Lennujaam on turvatud ülihästi - sissesõitutee juures on vaatab patrull kotkapilgul üle kõik lähenevad sõidukid. Õnneks laabub kõik probleemideta ja saame saabujate osakonda minna uusi reisiliikmeid ootama.

Ajastus vaat et ideaalne, nii kui saali sisse asutme, jalutavad sealt välja ka oodatud inimesed. Kuna Girona lennujaam on põhimõtteliselt üks lihtne angaar keset põldu, läheb nii reisijate saabumine kui ka autoga lennujaamast väljasõit ülilihtsalt. Suund taas Espai Girones' peale - sedakorda oli asukoht kindlalt teada. Uued reisijad on värsked ja vaimustuses - niipalju rohelust, soe ilm, uued muljed, aeg ja ruum.

Peale mõnetunnist veidi segasepoolset hulkumist ostukeskuses seame sammud Prantsusmaa poole. Algamas on reisi teine etapp, mõnigi sihtmärk on eelnevalt maha pandud. Nagu arvata oli, on autos ruumiga veidi kitsas, kuid selline on olukord ja hakkama tuleb saada.

Liikumiseks valime taaskord mitte-kiirtee, vaid nn esimese klassi maantee, mis tähendab 90kmh liikumispiirangut ja mitmeid asulatest läbiminekuid. Prantsusmaa piir ei ole kaugel, selle ületamine on aeganõudev, kuid äärmiselt hutav - sellist karnevali ja rahvasumma ei ole näinud tükil ajal.

Hambuni relvastatud korravalvurid jälgivad kullipilgul lähenevad autojada, mis nagu ülesöönud sajajalgne rasvasel käigul puhisedes ülesmäkke rühib. Teadmata põhjustel kaotab nii mõnigi kahtlane liikleja närvi ja teeb vahetult enne võimuesindajaid tagasipöörde. Kogu piiriala kubiseb igasugu äridest, tohutult kirevast rahvamassist ja tüdinud näoga reisisellidest. Pooleldi võluväel kogu kooslus siiski toimib, ning peale veerandtunnist sidurikärsatamist ülesmäge, veereme juba allamäge Prantsusmaa poole, jahe mägiõhk aknaservast kolpa jahutamas.

Öömaja leiame Perpignan' lähedal.

Hispaanias sõidetud teed ja kohad, kilomeetreid ca 2300. (kliki peal suuremaks pildiks).

Idarannik.

Pühapäev, 29. aprill.

Hommikusöök Finca Los Pinos'es. Söögilaud on rikkalik nagu ikka, lisaks tavapärasele pakutakse korralikku singivalikut. Söö või seitse ampsu tagavaraks. Kohv on maitsev ja hommik on busy - eile saabus kaks uut reisiseltskonda. Nõud kõlisevad köögis, kohviaroom kõditab nina - jahe ilm jääb pea et tähele panemata.

Järgmiseks nädalaks on meil liikuriks küllalt miniatuurne masin - väike Suzuki maastur. 4 inimest + kõigi reisipagas sinna paigutada tundub olevat üksjagu keeruline, seega valmistame end ette mõningateks ebamugavusteks.

Head-aega lahketele võõrustajatele Apelsinisalus ning järjekordne maanteeneelamine võib alata. Gandiast Gironani on u 560km, seega rahulikus tempos paras päev sõita. Valime taas maanteeks N-332/340, mitte AP-7 (maksuline), lihtsalt et rohkem näha ja rahulikumalt liigelda.

Nädala jagu reisil olnuna ei ole meil siiani õnnestunud leida korralikku kohta, kus lõunat süüa. Mitmelgi korral ei ole me küll piisavalt energiliselt seda otsinud, samas on oma osa ka argipäeva ajajaotusel ja muudel asukohast tulenevatel eripäradel. Tühi kõht annab send siiski tunda nagu ikka, ning Peniscolas esimeses suvalises baaris hakkame toitu kauplema. Inglise keelt räägib üks kohalik ehkitaja, ning mõne hetke pärast on meil laual korralik veiseliha ja korralik kanapraad. Ka salat on maitsev, niisiis on järgmised kolmsada kilomeetrit taas mureta.

Girona lähistel leiame öömaja kilomeetrit kümme enne lennuvälja. Riudarenes on kohakese nimeks ja ühetärniline hostel on esimene siiani, mis ka korraliku kiirusega inetnetti pakub. Õhtul hulgume veidi veel mägedes lootuses häid loojanguvärve tabada, kuid mitte just eriti suure eduga. Esmakordselt saame puhkama kümne paiku õhtul, tavaliselt kippus see aeg olema palju hilisem.