Peugeot 308 eHDi.

Laupäev, 29. aprill.

Viimaseks missiooniks on tagastada rendiauto. Kuullaagreid ja jõuülekandeid kulutasime kahetuhande kilomeetri jagu - auto päris meeldis, eriti mis puudutab jõuallikat. Auto tagastamine ei läinud päris ilma viperdusteta - nimelt olime unustanud salvestada rendifirma asukoha ja selle leidmisele läks ülemäära energiat (peamine põhjus kahe samanimelise aadressi eksisteerimine Valencia linnas).

Kasutaks seda lehekülge lühiülevaate kirjutamiseks - kui tihti seda ikka juhtub, et uhiuue autoga viis päeva ja 2000km väga mitmekülgsetes tingimustes sõita saab.

eHDi märgib eriti ökonoomset sarja, ilmselt sama vast mis BlueMotion VW-l. Reaalsuses tähendas see seda, et vabakäiguga foori taga olles lülitas mootor end välja - siduri allavajutades käivitus see silmapilkselt, seeda ebamugavad viidet paigaltvõtmiseks ei eksisteerinud. Peugeot 308 on üllatavalt vaikne. Kiirusel kuni 140kmh saab vestelda väga vaikselt häälel.

Jõuallikaks oli 1.6 diisel, 81kw. Tühimass on autol 1493kg, seda liigutab 110-hobujõuline turbodiisel vilkalt. Väändemoment 240Nm on suurim 1800pöörde peal ja graafik langeb õige veidi kuni 2800 pöördeni, sealt edasi juba järsemalt. Seega mootori "magus ala" nagu TDI mootoritel ikka, on kusagil 2000-3000 pöörde vahel. Praktika kinnitab sama, kiirendamine vahemikus 1700-3000 paneb naeratama.

Käigukastiks on 6-käiguline manuaal. 110kmh juures tähendab see pöördeid 6-nda käiguga 1800-1900 juures. Peegelsiledal toll-roadil tuleb viienda ja kuuenda käiguga sisse miniatuurne vibratsioon - kas on tegu sissesõitmata kastiga või hoopis potentsiaalse tulevikuprobleemiga, jääb arusaamatuks. Käikude lülitumine on väga täpne ja kasti iseloomuga harjub kiiresti.

Ühtlase kiirusega maanteel liigeldes tuleb ühe tankimisega (60 liitrit) kilomeetreid 1400 ringis. Kütusekuluks seega u 4,3l/100km. Peugeot tootjalehel lubatakse kütusekulu maanteel alla 4L, kui all on eriti madala veeretakistusega ja kerele on lisatud mõned aerodünaamilised elemendid; samuti madaldatud vedrustus.

Sisu saab sellele mudelile valida 3 varustusastme järgi - Access, Active ja Allure. Rendiauto puhul näeme omanikfirmal ilmselget survet raha säästa, seega on kasutuses olev masin suhteliselt spartaliku sisuga. Halvim osa sellest on ebamääraselt pehmed ja laialivalguvad istmed, mis väsitasid pikema sõidu puhul päris korralikult.

Rahul ei saa olla ka 3-kodaralise rooliga, pea võimatu leida kätele mugavad asendit pikemaks sõiduks. Sisu on muus osas lakooniline, veidi presendile sarnanev istmekate, plastikdetailid armatuuris ja kroomi-imitatsioon (ehk siis läikiv plastik) siin ja seal. Valgustus on juhtpaneelil oranz, seega mitteväsitav ja silmasõbralik.

Kokkuvõttes meeldis väga vaikne salong, väga hea mootor. Häiris odav sisustus, arusaamatud vibratsioonid käigukastis, halvad istmed. Kuid uus auto on uus auto ning väga madal kütusekulu teeb sellest mudelist kindlasti küllalt populaarse müügiartikli.

Alicante.

Laupäev, 28. aprill.

Täpselt üks ööpäev on aega niisama aega parajaks teha. Valime sihtkohaks Alicante - linn, millest niipalju mööda ja läbi sõidetud, kuid mitte ühtegi korda pikemalt peatutud ei ole.

CityTour'i laadne buss liigub ka meist kolmtuhat kilomeetrid edelas - TuriBus nime all. Lahtine katus ja jahe meretuul loovad ideaalse olustiku veel intensiivsemaks nohuks. Kuid rahvast on linnas ja rannas palju ning rikkalik liigirohkus tagab rikkalikud tegevused - alates noortest, kes vees võrkpalli taovad, kuni läkiläkides lõunamaalastele, kes palituhõlmi koomale püüavad tõmmata. Päike on pilvealune ja kipub nägu põletama.

Bussi astutes jagatakse igale reisijale kõrvaklapipaar. Kas ei tööta pesa või klapid, jääb lõpuks teadmata, kuna kanalist peale "Welcome to Alicante Tour" rohkem mitte miskit enam ei kuule. Võibolla on see siiski hea, jääb rohkem aega ringi vaadata ja kaamera katikut pragistada. Bussijuht on vilunud mees, pöörab suurliikuriga ka sellised kurvid, mis tasapinnaelaniku sõiduautoga higistama võtaks. Tuuri tipphetk on vaated ülevalt St. Barbara kindlusest alla sadamale ja linnale. Muidu linn nagu linn ikka - kogu enda sotsiaalse läbilõikega.

Saan lõpuks ka pildi alleest, mis jookseb rannikuga paralleelselt. Meelelahtust on veel vähevõitu, kuid Michael Jackson harjutab juba liikumist ja rikastan enda maailmapilti ka äärmusliku fotokunstivalikuga - nimelt on kohalikud hipid endast vannitoas värvikaid uimakaadreid teinud, valiku neist välja printinud ning pakuvad neid nüüd müügiks.

Hõreda meelelahutusrea lõpetab paar Hiina kunstnikku ja mõned turuputkad, kus pakutakse kõiksugu nodi - päritolu paistab taas olevad kagu-Aasia. Rahakott jääb seekord ostmata (eelmine pärit Denia'st viis aastat tagasi - kohalike käsitööliste toodang), ilmselgelt ei jõua ma seda siiani ära kahetseda.

Tagasi liigume mööda rannikuäärselt legendaarset N-332'te. Keraamikapoed, logisevate segistitega hotellid, seltsidaamid kõrkjate vahel - kõik on endiselt kenasti olemas. Ja õhus on mõnus apelsiniokste põletamislõhn. Võibolla oli kohalike fotokunst siiski väga hea.

Öömaja uksel on end poolpimeduses sisse seadnud rohutirts. Mõõdan teda kaugelt eemalt sõrmedega ja leian eluka pikkuse olevat kusagil viis-kuus sentimeetrit. Konnade laululust paistab olema teatud seoses õhusoojusega - jaheda ilmaga on kontsert küllalt vaikne, samas mõni üksik siiski nokaotsa paotab.

Asjaajamine ja pealinn.

Reede, 27. aprill.

Päev on planeeritud autotehingule. Mida täpselt teha tuleb, et sõiduki omanikuvahetusel kõik paberimajandus korrektselt oleks aetud, ei tea täpselt keegi. Kuna on reede, on see ainus võimalus - järgmine äripäev asju ajada oleks kolmapäeval, kuna 1.mai on Madridi päev ning sellega seoses on ka 30. aprill vaba - et rahval pikad pühad oleksid.

Härrasmees Hispaaniast sõidutab meid mööda Madriidi ja siunab nokaotsast Saksamaa kantslerit, kellele selline pikka pühade pidamine meeltmööda ei ole ja kes seda Hispaaniale pahatihti ette kipub heitma. Leiame aega ka muudeks aruteludeks, kuna pealinna liiklus on erakordselt tihe. Põhimõtteliselt võtab 30km läbimine Alcala'st Madridi kesklinna aega tunni jagu, seega saame sama aja jooksul korraliku ülevaate Hispaania (Madridi) elust läbi kohaliku mõttemaailma.

Mööda sõidame ka raudteejaamast, kus kaheksa aastat tagasi traagiline sündmus aset leidis. Hukkunutele on püstitatud väärikas klaasmonument ja all vaksalis olles taeva poole vaadates on ligi kolmesaja inimese nimed kenasti klaaskuplis näha.

Sellegipoolest on Hispaania üks väga tolerantne riik kõigi rahvaste ja uskude suhtes, arvab senjoor, ning linnapilt kinnitab seda mitmeti - moslemid, aafriklased, rumeenlased, aasialased.. ja kindlasti palju muud kirevat, mille nimetamiseks ehk keskmisest rohkem diplomaatilist sõnavara oleks vaja kasutada.

Mustlased on kogu piirkonna probleem - ainuüksi Alcala's (Alcala de Henares) olla liikvel üle 30,000 mustlase, sealjuures linnakese rahvaarv on napilt üle kahesaja tuhande.

Pealelõunaks on asjad aetud ja liigume tagasi kagusse, et teha ettevalmistusi reisi teiseks pooleks - ratastel tagasi Eestisse. Transiit on 476km, ja ilma vahepeatusteta sõit teab mis melelahutus ei ole.

Liiklusummikud on kiirteel mitmes paigas ja autosid on meeletult. Õnneks on maastik huvitav ja valgus ilus, seega on teekond parasjagu tasakaalus. Liiklus ühel suunal on niivõrd intensiivne, et maanteeteenistus on vastassuunalt ühe rea laenanud ummikute leevendamiseks. Seega kui tavaliselt liigub ühes suunas 3 rida ja vastassuunas samuti, siis nüüd liigub koormatud suunas 4 rida ja vastassuunas 2. Liiklusskeem kehtib mitukümmend kilomeetrit ja taaskord imestan, kuidas sellist asja nii kiirelt ja operatiivselt organiseerida suudetakse.

Ummiku lõpupoole tegelevad intensiivvõimlemisega seitse-kaheksa politseinikku - vehivad kätega nagu tuuleveskid, andes ühemõtteliselt märku et ummikud on läbi ja andke nüüd hobustele piitsa. Sealjuures on neil vilistamisest põsed punnis ja näod punnis - usun, et õhtul tuleb neil hea uni.

Õhtuks oleme kenasti Rotovas tagasi, konnad häälitsevad endiselt intensiivselt ja ööbik laksutab võsas nagu muiste. Maja on tsipakene jahe, kuid tekid on kohevad ja soojad.

Valsain'i künkad.

Neljapäev, 26. aprill.

Hommikusöögiks on meil Mercadonast kaasaveetud toiduträän, ehk siis vaakumpakend, kilekotid ja e-ained mõningate toitu meenutavate esemetega nende sees. Kohvi saame hommikul alt baarist, hind on 1.40 per tass ja hurmav kohviaroom on kui võlurohi madalrõhkkonna ja jaheda ilma vastu. Segovia'ni on mõnikümmend kilomeetrit, läbime selle laisalt.

Puud Segovias on raagus, linna madalaim punkt asub 750m üle merepinna, kõrgeim 2450m, seega üsna kõrgel. Arhitektuuri ja ajalugu on väikelinnas (55,000 elanikku) rikkalikult.

Täna on kaks missiooni: 1) leida alternatiivseid liikureid; 2) leida Segoviast üles aafrikafanaatik, kes mustal mandril isiklikult igasugu nodi käib toomas.

Peale kolme tundi müügiplatside otsimist jõuame järeldusele - suure valikuga müügiplatse (a la Kadaka autoärid Tallinnas) lihtsalt ei ole. Pigem on standardmudel väike salong-plats paarikümne masinaga. Kõik keskmisest turuhinnast kallimad, kuid ideaalses korras ja aastase garantiiga. Ka ilm ei soosi ringihulkumist, endiselt on jahe ja vihmane. Nohu naksab ninna nii et mühiseb.

Enne lõunasse tagasiliikumist tegelen missiooniga number kaks. Lihtne see elu tänapäeval, sisestad aadressi GPS-i ja sa oled loetud minutitega sihtpunktis. Leian otsitud koha kiirelt, tunnen huvi mõne autentse vidina vastu ning õige pea vahetavad omanikku nii raha kui kaup. Inglise keelt räägib mõõdukalt rahuldavalt, kuid taaskord ei ole see ühiste huvide olemasolul mainimist väärt.

Kaubad tehtud, tuleb meelde tühi kõht. Sooja toitu seni nautida ei ole saanud. Kiikame siia-sinna, kuid lõunatund on lootusetult maha magatud. Parim mida näeme, on klaasi all ära jahtunud lihakastmejäätmed ja mõni närbunud kartul.

Tagasi Alcala'sse minnes kasutame mägiteid - aega on selleks piisavalt ja tavalised kiirteed kipuvad igavad olema. Mäed on kaunid, leiame ka esimese jõesängi, kus reaalselt vett sees on. Teepervel on lumi ja autotermomeeter näitab õhusooja +4c.

Kõrgeimaks punktiks märgib navigatsiooniseade 1885m, see on mõnisada meetrit rohkem kui kuus aastat tagasi Trevelezis. Ühe mägiojakese juures olevalt teadetetahvlilt võib lugeda - tere tulemast Valsain'i rahvusparki.

--

Õhtul oleme Alcala's tagasi. Peatumiskohaks on hotel Bari, kolm tärni ja puha. Internet on, kuid modemi ja arvuti vahel on konflikt, seega kasutada me seda ei saa. Baarist saame lahkelt liitri kuuma vett, niisiis näksime külmtoitu edasi ja luristame kõrvale rohelist teed.

Gandia > Segovia transiit.

Kolmapäev, 25. aprill.


Üks kindel sõiduk on välja vaadatud varem. Kuna see on Madridi lähedal, asumegi sinnapoole teele. Sinnakanti ei ole varem üldse sattunud, seega ootan huviga autosõitu.


Teed on peegelsiledad ja rendiauto vaikne. Lisaks veel liigne uljus ja nõndaks on tulemuseks kiiruseületamine ja trahv liikluspolitsei poolt. Mõistmatuks jääb, miks 27 ülekiiruse pärast võetakse vaevaks trahvida, samas kui ~50 ülekilomeetriga laseb vasakus reas valdav osa saksamaal toodetud masinaid (mootorivalikuga 2 liitrit ja rohkem).


Politseiametnik on sõbralik, naeratab ja viibutab näpuga. 10 minutiga on trahv vormistatud ja rahulolev riigiteener läheb kaktuste vahele kusele. Vaat nii.

Ülejäänud teekond möödub vaikides ja lihtsalt sõites. Nagu ikka on keskmaa küllalt tasane, põllumajandust täis ja siin seal mõni suurem tootmisüksus. Teedemaksu Valencia ja Madridi vahel õnneks ei ole. Piirkiirus Autovia'l on 120 (trip.ee-st loetud 110kmh osutus ekslikuks).

Madridi lähistel on maastik kena. Kiltmaa kilomeetri kõrgusel, mõnisada meetrit siia või sinna. Alcala de Henares on kohtumispunkt ja meie õnneks räägib automüüja küllalt kenasti inglise keelt. Inspekteerime masinat igakülgselt ja proovisõit on maastikulgi. Müüja teeb head tööd ja vastab küsimustele kiirelt ja soravalt. Tund aega ja läheme edasi põhja poole, et öömaja leida ja muljeid vahetada sõiduki üle.


Ilm on õhtupoole pilvine ja jahe. Pidev uduvine ja õhk 8-9c juures. Leiame öömaja Los Angeles'i juures (nimi on tegelikult pikem). Pealinn on lähedal, seega toa hind on küllalt krõbe. Kuid see-eest on sooja vett ja isegi radikas on mõnusalt soe. Internet on vahelduva eduga, selle paratamatusega kohtume hiljem pidevalt.

Altea ja lähiriigid.

Teisipäev, 24. aprill.


Hommikusöök Finca Los Pinoses on kosutav. Klaas värskelt pressitud apelsinimahla, kohv piimaga, kerge juustuvalik ja mõned moosid saiakestele määrida. Kaks muna ka, minimaalselt keedetud. Rahvast on külalistemajas ilmselt vähe, oleme ainukesed kes laua ääres roogasid jahvatavad.


Ilm endiselt päikeseline, kuid veidi tuuline. Peamine missioon on sedakorda leida mingisugune liikur, millega maadmööda hiljem tagasi Eestisse liikuda. Teavet sellise ürituse kohta on meil napilt, niisiis pärime lahkelt pererahvalt veidi lisa. Hoidke silmad lahti ja liikuge mööda main roadi (mitte highway'd).


Mõeldud tehtud - liigume Gandia suunas ja hakkame ümbrust läbi kammima - lootuses leida mõnd korralikumat autoplatsi. Meil on õnne - juba poole tunni pärast jalutame pisikesel platsil, kus keelebarjääri tõttu kulub märkmik ja pastakas marjaks. Tähendame üles soovitud automargi ja õnn on meiega - aianurgas vedeleb vähesõitnud masin, mille ainsaks puuduseks näib olevat juhiistmest väljarippuvad poroloonitükid. Kõik muu peaks muy bueno olema, väidab paistes silmadega palmivalvur meile.


Moe pärast käivitame mootori ja teeme tarka nägu. Valvur teeb liigutusi nagu oleks tal suitsetamine käsil, sigaretti siiski sõrmede vahel ei näe. Pika taipamisega saan aru, et tubakat küsitakse hoopis meilt.


Laisa ja märkidekeeles kauplemise peale tuleb kohale ka omanik, lipsu ees ei ole, kuid pintsak siiski juba on. Rõõmsameelsena surub ta kätt ja jagab lahkelt visiitkaarte. Kaart on kena, disainiaastaks pakuks 1986 pluss miinus 3a. Auto hinna üle kaupleme ka, kõiki tegureid arvestades on see lõpuks siiski üle mõistuse kõrge.


Siia platsile meil enam asja ei ole, kuid mälusähvatused suitsulunija punkri lahtisest uksest paistvatest ülimäärdunud voodilinadest segavad argipäevamõtteid veel tükk aega.

N-340 (N-332) mööda edasi liikudes on väike vahepeatus Alteas. Maiustasime siin 5a. tagasi ülimaitsva pitsaga restoranis promenaadi ääres. Taaskord jääb mul märkamata agar politseinik, kes tipptunnis ristmikku reguleerib. Kus su silmad on, küsib ta märkide keeles. Laiutan käsi nagu iga teine roolikeeraja - õnneks on reguleerija ülihõivatud, seega ei ole tal aega idioodist turisti põhjalikumalt käsile võtta. Enda tööga saab ta sealjuures hakkama suurepäraselt, vehib ja vilistab nii et ei jõua õieti jälgidagi.

Kuna pool päeva on läbi (autopoodidega õnne siiski ei olnud), liigume mööda alternatiivteid ööbismispaika tagasi. Imekauneid kohti jääb teepeale. Tasapinnaelanikule on väikesedki mäed mõnusaks vahelduseks.

Xativa'st võtame ka kohaliku kõnekaardi. Vodafone' teenindajad ei taha taas inglise keelest mitte midagi kuulda. Suurrahvaste värk. .. Vaatame ka linnas veidi ringi, koht on tore ja hubane. Sooja sööki siiski leida ei õnnestu.

Teekond 24. aprill. ~215km.

Here we go.

23. aprill 2012. Tallinna Lennart Meri lennujaam (TLN)


Kaalume pikalt, kas lennata otse Gironasse ja sealt rendiautoga allapoole liikuda, või kahe lennuga (läbi Manchesteri) Valenciasse, mis on lõunarannikule oluliselt lähemal. Valime teise variandi ja esmaspäeva hommikul oleme lennujaamas valmis.

Mõlemaid lende opereerib Ryanair ja tuleb (taas - 2006 nov. lendasime Valenciast Londonisse Ryanairiga) kiitvaid sõnu öelda. Asjaajamine korrektne, lennukid puhtad, mõlemad lennud väljusid täpselt (lend Tallinnast isegi varem), lend Valenciasse saabus 20min graafikust ees.


Seltskond Inglismaa suunal on lõbus ja õllene, vaat et isegi jalgpallifänne meenutav. Hoolimata rohkest manustamisest on ülev meeleolu siiski viisakas ja kõigia arvestav.


Manchesteris oli aega parajaks teha 5 tundi - veidi vähe korralikuks linnakülastamiseks, kuid piisavalt väikeseks jalutuskäiguks. Vihma tibab, sooja 12c, kolan lennujaama ümbruses täpselt kaks tundi ja klõpsin rohetavast kevadealgusest vananenud mobiiltelefoniga pilte teha.


Tagasi terminalis võtame värskenduseks suure tassi latte't ja ootame rahulikult enda teist lendu. Jõuan veel postkaardi saata ja veidi terminalidevahelistes tunnelites kolada (liikuvad teed - korralik atraktsioon ida-Euroopa juhmturistile).


Valencia suunalisel lennul on pruunisilmseid kodanikke kaugelt rohkem kui eelmisel. Esimene vahejuhtum, mis tavalist lennurutiini veidi rikub, on väike Hispaania kodanik, kes on end kaelani täis lasknud. Mähkmevahetusprotsessi ajal võiks suure tõenäosusega õppida rikkalikult mitmekeelseid vägisõnu, väheseid tuttavamaid mille mõistus registreerib, on pärit meie suure idanaabri juurest.

Väljudes lastakse väike kangelane üksmeelselt esimesena väljuda - hoolimata mõningasest õhureostusest on ta lennu lõppedes kõigi südamed võitnud.


Maandumine Valencias on veidi närvilisem kui Manchesteris (tuulekeerised merelt), seega juubeldamine peale maandumist on veidi elavam kui Inglismaal.

Ilm soe, 19c, ootame koos väsinud inglase ja sooja lõunamaatuulega tühjas parklas mikrobussi, mis meid rendiautode juurde peaks viima. Kuna lend varanes, võtame kõne firmasse ja õige pea saabub sportliku sõidustiiliga aafriklane meid peale noppima. Inglise keelt räägib nii kümne sõna ringis, kuid millal varem on suhtlemata jäänud - viiped, joonised õhus ja erinevat sorti häälitsused aitavad alati.


Signatuur alla ja rendiauto on käes. Täiskasko (utoopilise viiekümne miljoni euro peale) ja sõit võib alata. Masinaks 1400km sõitnud Peugeot 308 eHDI (1.6 81kw).


93km sõitu ja oleme esimeses öömajas - Finca Los Pinos, Gandia lähedal Rotovas. Tund on hiline, kesköö, niisiis peale viisakuste vahetamist unne. Salvestan veel telefoniga veidi konnade krooksumist (esimest korda näen jões vett jooksmas, seega kohal on ka konnad ja mitmesugused veelinnud).

Esimese päeva (õhtu) läbisõit (punane joon). Valencia lennujaamast Rotova'sse. (93km)