Valsain'i künkad.

Neljapäev, 26. aprill.

Hommikusöögiks on meil Mercadonast kaasaveetud toiduträän, ehk siis vaakumpakend, kilekotid ja e-ained mõningate toitu meenutavate esemetega nende sees. Kohvi saame hommikul alt baarist, hind on 1.40 per tass ja hurmav kohviaroom on kui võlurohi madalrõhkkonna ja jaheda ilma vastu. Segovia'ni on mõnikümmend kilomeetrit, läbime selle laisalt.

Puud Segovias on raagus, linna madalaim punkt asub 750m üle merepinna, kõrgeim 2450m, seega üsna kõrgel. Arhitektuuri ja ajalugu on väikelinnas (55,000 elanikku) rikkalikult.

Täna on kaks missiooni: 1) leida alternatiivseid liikureid; 2) leida Segoviast üles aafrikafanaatik, kes mustal mandril isiklikult igasugu nodi käib toomas.

Peale kolme tundi müügiplatside otsimist jõuame järeldusele - suure valikuga müügiplatse (a la Kadaka autoärid Tallinnas) lihtsalt ei ole. Pigem on standardmudel väike salong-plats paarikümne masinaga. Kõik keskmisest turuhinnast kallimad, kuid ideaalses korras ja aastase garantiiga. Ka ilm ei soosi ringihulkumist, endiselt on jahe ja vihmane. Nohu naksab ninna nii et mühiseb.

Enne lõunasse tagasiliikumist tegelen missiooniga number kaks. Lihtne see elu tänapäeval, sisestad aadressi GPS-i ja sa oled loetud minutitega sihtpunktis. Leian otsitud koha kiirelt, tunnen huvi mõne autentse vidina vastu ning õige pea vahetavad omanikku nii raha kui kaup. Inglise keelt räägib mõõdukalt rahuldavalt, kuid taaskord ei ole see ühiste huvide olemasolul mainimist väärt.

Kaubad tehtud, tuleb meelde tühi kõht. Sooja toitu seni nautida ei ole saanud. Kiikame siia-sinna, kuid lõunatund on lootusetult maha magatud. Parim mida näeme, on klaasi all ära jahtunud lihakastmejäätmed ja mõni närbunud kartul.

Tagasi Alcala'sse minnes kasutame mägiteid - aega on selleks piisavalt ja tavalised kiirteed kipuvad igavad olema. Mäed on kaunid, leiame ka esimese jõesängi, kus reaalselt vett sees on. Teepervel on lumi ja autotermomeeter näitab õhusooja +4c.

Kõrgeimaks punktiks märgib navigatsiooniseade 1885m, see on mõnisada meetrit rohkem kui kuus aastat tagasi Trevelezis. Ühe mägiojakese juures olevalt teadetetahvlilt võib lugeda - tere tulemast Valsain'i rahvusparki.

--

Õhtul oleme Alcala's tagasi. Peatumiskohaks on hotel Bari, kolm tärni ja puha. Internet on, kuid modemi ja arvuti vahel on konflikt, seega kasutada me seda ei saa. Baarist saame lahkelt liitri kuuma vett, niisiis näksime külmtoitu edasi ja luristame kõrvale rohelist teed.